Iseseisev töö õppeaines "Teadustöö alused" 9. detsember 2011 Nimi: Cornelia Bormann Palun vastake prof Jaan Sootaki juhtimisel koostatud teosele "Üliõpilastööde kirjutamise ja vormistamise juhend" (Kirjastus Juura: Tallinn, 2011) toetudes alltoodud küsimustele. Võimalik, et mõnele küsimusele peate otsima vastust ka väljastpoolt prof Sootaki juhendit. Kes täna loengus ei viibi või mul põhjusel vastuseid loengu lõpuks valmis ei saa, võib esitada töö hiljemalt esmaspäeval kella 10.00-ks õppeosakonda. Hilinesemiga esitatud või loetamatus käekirjas vormistatud tööd ei kuulu arvestamisele. Töö mõjutab arvestuse tulemust. 1. Millised on üliõpilastöödele esitatavad sisulised põhinõuded? Tee lühikokkuvõte. Töö kirjutatakse eesti keeles, peab olema originaalne ning uudne loometöö
Enne oli Nõukogu koolkonnast psühholoogiline süümõiste (oli 4 taset). Tänapäeval 3 taset. Finalistlik on see seetõttu, et võetakse vastutusele siis, kui on olemas koosseis, tegemist õigusvastasusega ning inimene on süüdi. Püramiid: 1. SÜÜ 2. ÕIGUSVASTASUS 3. KOOSSEIS Erinevates riikides on need samad elemendid olemas, aga esitatud erinevatel viisidel. Prantsusmaal nt süü küsimust ei arutata teatud juhtudel. Koht süsteemis: Avalik õigus - > vt Sootaki õpikut!! 3. Kriminaalmetoodika 4. Kriminoloogia- preventsioon, teotoimepanija sotsiaalne fenomen, laiemas plaanis santsiooni süsteemiga ja selle mõjususega. Miks inimesed kuritegusid teevad, mis on see ajend? Erialakirjanduses väidetakse, et kitsamas mõttes karistusõigus pole üldse avaliku õiguse osa. Kuna laias laastus on avalik õigus suunatud avaliku korra kaitsele ja avaliku võimu korraldamisele. Millal lõpeb riiklik järelevalve ja kust algab karistusõigus
Religioosse ilmavaatega inimesed kaitsevad elu pühaduse kontseptsiooni selle alusel, et elu on oma olemuselt jumalik. Kuid ka looja olemasolu eitajad võivad eutanaasiasse sama rangelt suhtuda. Pole sugugi raske konstrueerida utilitaarseid argumente toetamaks arvamust, et kui lubatakse elu võtmist, siis mõjuks see suuremale osale ühiskonnast destruktiivselt (1., lk 139). Eelpool kirjeldatud eetilisele ja teoloogilisele vastuolule tuleb Sootaki arvates lahendust leida teoloogilise ja eetilise aspekti kompromissis - kui me tunnistamegi, et inimese elu on Jumala käsutada, siis toimub see a) osaliselt looduslike, bioloogiliste protsesside kaudu ja b) teisalt inimese mõistusliku vabaduse vahendusel. Seega peab inimene ise lahendama järgmised küsimused: 1 otsustama ise oma elu üle, 2 nõudma oma surma teistelt, 3 jätta oma surm teiste otsustada (2., lk 24). EUTANAASIA MÕISTE
ühel on neist täita mingi konkreetne osa, mida on vaja tervikteo lõpuleviimiseks. Kui igaüks teeb oma osa ära ja mängib selle välja, siis see saab lõpuleviidud. Täideviijaks võetakse kõik kellel on mingisugune osa täita ja seda osa nad ka valitsevad (funktsionaalne valitsemine-igaüks täidab oma ülesannet ja funktsiooni, mille tulemuseks on kuriteo lõpuleviimine). Ehk kaastäideviimine või sõltumatult tegutsevad üksi lk 641 sootaki skeem Karistusõigus II.osa 2 inimest täideviimine osavõtt kõrvaltäideviimine vahendliktäideviimin e ehk üks on ehk kaks kaastäideviija kihutamine kaasaaitamine täideviija ja teine on üksiktäideviijat vahendaja
ETF grandi 9209 raames. 2 K. Grau. Tarvidus Uue Nuhtlusseaduse maksmapanemiseks Eesti Vabariigis. – Õigus 1921/5–6, lk 100. 3 J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010, lk 32. 4 K. Merusk. Õigustloovate aktide kehtivuse õigusteoreetilisi probleeme. – Juridica 1996/7, lk 340. 5 T. Anepaio. Kriminaalõiguse muutumisest 1889. aasta reformi käigus. – Tractatus Terribiles. Artiklikogumik professor Jaan Sootaki 60. juubeliks. Tallinn 2009, lk 143. 6 K. Grau (viide 2), lk 97–99. 7 Käesolevas artiklis on kohtupraktika analüüsi peatükis kasutatud vana nuhtlusseadustiku 1885. a redaktsiooni (Н. С. Таган- цев. Уложение о наказаниях уголовных и исправительных 1885 года. С.-Петербург 1915) ja uue nuhtlusseadustiku 1903
mis ajendas teda astuma ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Autori huvi ajaloo vastu viis teda kokku II maailmasõja lõpus toimunud Nürnbergi kohtuprotsessini lugemisvarani, mille süvendatud uurimine muutis seminaritöö koostaja jaoks valiku ammendavaks. Meenutades saadet Vabariigi kodanikud1, kus arutati karistusseadustiku reformi, ei kustu meelest Tartu Ülikooli karistusõiguse professori Jaan Sootaki ja teiste saates osalejate väljendatud üks peamistest koondmõtetest, et karistusseadustik (edaspidi: KarS) on ühiskonnas olemas selleks, et pärssida inimese poolt lubamatut käitumist. Nüüdseks on summa summarum kahest eelpool nimetatud asjaolust töö koostaja jaoks prioriteetseks pühenduda õigusmaastikul karistusõiguse tundmaõppimisele. Minevikus toimunud Nürnbergi kohtuprotsess ja eelnimetatud Vabariigi
Filosoofid siiski vaidlustavad kogu seadust ning isegi seda, kas Hume üldse seda mõtles. [48] Positivist üritab jääda eetiliselt neutraalsele positsioonile õiguse sisu või aluste suhtes. See ei tähenda tinigmata, eriti tänapäeval, leppimist ebaõiglase seadusega. Positivist ei väida, et ebaõiglast seadust peaks tingimusteta järgima mingi moraalne kohustus võib nõuda vastupidist. [tm Sootaki (Norm ja käitumine, Akadeemia 2005/5) vastupidist väidet (vt sama Kelsenil): Karistusõigusnorm ei teavita kodanikke, et kuritööle järgneb karistus, vaid see on adresseeritud õiguskaitseorganitele kohustusega võtta kurjategija vastutusele.//Järelikult, karistusseadustik ei [kehtesta] käitumisnorme, st seaduses väljendatud käske, mis kirjutaksid isikule ette, mida peab tegema või tegemata jätma. Käitumise moraalinormid eksisteerivad niikuinii, nende olemasolu on üks ühiskonna
annaabi.ee 
