paaritumist. Üks suurimaid putukaseltse, teada umbes 160 000 liiki, Eestis leitud umbes 2200 liiki (2400- 2500). Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera) Pikkus 0,25-60mm. Kehakuju varieerub. Tiibu kaks paari või puuduvad. Eestiibadel on sageli tiivatähn, tagatiivad on eestiibadest väiksemad. Soonestus mitmesugune, sageli redutseerunud. Tundlad sageli pikenenud aluslüliga. Suised haukamis- või libamistüüpi. Rindmikulülid on tugevasti kokkukasvanud, eriti tugev on keskmine lüli. Jalad tavalised jooksujalad, harvem kaeve- või korjejalad. Sageli on tagakeha rindmikuga
Moone on organismide käigus toimuv põhjalik kuju ja eluviisi muutus. Putukatel on kahte sorti moonet: täismoone ehk holometaboolia ja vaegmoone ehk heminetaboolia. Täismoone puhul läbib putukas järgmised faasid: muna, vastne, nukk ja valmik. Vaegmoone puhul võivad osad etapid vahele jääda. (Vikipeedia2) Kiletiivalised Kiletiivalistel on kaks paari kilejaid lennutiibu, tagatiivad on väiksemad ning seotud esitiibadega konksukeste abil. Tiiva soonestus on hõre ning sooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Kiletiivaliste suised on haukamistüüpi või libamistüüpi. Libamistüübi puhul on alahuul ning alalõuad veninud pikaks ja moodustanud imikärsa. Selliseid suiseid kasutatakse õitest nektari imemiseks. Kiletiivalistel on ülalõuad hästi arenenud ning nad on võimelised närima tahket toitu, kaevama või pesamaterjali koguma. Kiletiivaliste peas on tundlad, mis talitlevad peamiselt kompimise ja haistmise elundina
Puruvanalased. Järvevanalased 23. O. Lepidoptera – liblikalised Eestis 2365 liiki 3-28 mm Erisoonelised kõrgemad liblikad. Pisisamasoonelised 24. O. Hymenoptera – kiletiivalised Eestis ~1600 (8000) liiki 0,2-110 mm Kiletiivalised on mesilased, kimalased, herilased, sipelgad. Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad ja on eestiibadega konksukeste abil seotud. Mõnikord on tiivad taandarenenud nagu sipelgate töölistel. Tiiva soonestus on hõre. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. 25. O. Diptera – kahetiivalised Eestis ~ 4500 liiki 0.5-60 mm Siia rühma kuuluvatel putukatel on ainult kakas kilejat lennutiiba. Need on kärbselised ja sääselised. Kahetiivaliste tagatiivad on taandarenenud ja muutunud sumistiteks. Nende tagakeha on laialt rindmikuga seotud. Vastseteks vaglad. 26. O. Siphonaptera – kirbulised Eestis 25 liiki MORFOLOOGIA 0.5-6 mm
käguvamplased. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda
kehajätked. Sugukonna esindajatest elab Eestis küürtirt Centrotus cornutus. Eestis üle 300 liigi. Kirjandus: Vilbaste, J. 1971. Eesti tirdid. Homoptera: Cicadinea I. Tallinn Remm, H. 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint II Rühm: Lehekirbulised Psylloidea Lehekirbud on väikesed (1,5- 5 mm), õhukeste kehakatetega normaalsete tiibade ja hüppejalgadega putukad. Tiibadel on iseloomuliku mustrit moodustav soonestus. Välimuselt meenutavad veidi tsikaade. Paljud liigid eritavad kehapinnale vahakirme ja eritavad magusid nõresid. Taimekahjurid. Eestis on väga tavaline õunapuu-lehekirp Psylla mali. Eestis 49 (võiks olla 80) liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint III Rühm: Lehekarilised Aleurodoidea Lehekarilised on väikesed (1,3-1,8 mm) kollaka või pruunika kehavärvusega putukad. Elavad tavaliselt taimede lehtede alaküljel
Tiibade tugevdamiseks on putukatel kujunenud mitmesugused sooned. Tiibade erikujud. Üldiselt on tiivad kilejad, poolläbipaistvad, laia pinnaga jätked. Mardikaliste muundunud eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Need on paksud, kitiinjad, soonestuseta, kehakuju jälgivad jätked, mis asetatakse kehale ja mis on ette nähtud keha kaitseks. Osa liike kasutab neid ka lennul. Nahksed või pärgamentsed, ühtlase paksusega tiivad, kus soonestus säilib, on iseloomulikud sihktiivalistele. Kahetiivalistel on teine tiivapaar muutunud sumistiteks. 53. Täismoone muna, vastne, nukk, valmik. Munast koorub valmikust hoopis erinev vastne, põrnika puhul tõuk, kes jääb selliseks ka kasvades ja kestudes. Kasvu lõppedes moondub vastne liikumatuks nukuks. Nuku kestas tekib tema kehamaterjalist hoopis teistmoodi loom suguküps valmik, kes enam ei kestu. Vaegmoone- muna, vastne, valmik. Vastne võib meenutada valmikut nümf e.neidis
annaabi.ee 
