vaatemängulisuse asemel on intermeediumit “Teenija- suurem rõhk muusikal ja laulul. käskijanna”. Saksa Ideaaliks sai bel canto – kaunis Singspiel(laulumäng) sündis toon, virtuoossus, 18. Sajandi keskel inglise ja väljendusrikkus. Tekkisid tõsine prantsuse laulumängude ooper ja koomiline ooper. 17. eeskujul, mis jõudsid sajandil arenesid välja soolonumbrite vormid ja tüübid. Saksamaale tänu rändtruppidele. 18. Sajandi teisel veerandil püüti uuendada ka tõsist ooperit. Pika korduva põhilõiguga da-capo-aaria kõrval hakati
Ooperimuusikas kujunes välja mitu koolkonda: Veneetsia ooper tavaliselt ajaloolise või mütoloogilise sisuga, palju tegelasi, suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid; Napoli ooper valitses 18. sajandi I poolel enamikus Euroopa maades. Süzee samuti ajaloo- ja mütoloogiaaineline, vaatemängulisuse asemel on suurem rõhk muusikal ja laulul. Ideaaliks sai bel canto kaunis toon, virtuoossus, väljendusrikkus. Tekkisid tõsine ooper ja koomiline ooper. 17. sajandil arenesid välja soolonumbrite vormid ja tüübid. Da-capo-aaria sai ainuvalitsevaks 17. sajandi Itaalia vokaalmuusikas, kuid võeti üle ka Saksamaal ja Inglismaal. Aaria koosneb kolmest lõigust (ABA): A ja B on kontrastse karakteriga ning A kordust ei kirjutata välja, vaid lisatakse nooti märge aria da capo (korrata aaria algusest). Retsitatiiv kõnelaul, mis jälgib loomuliku kõne rütmi. Kui da-capo-aaria ajal tegevus teoses seiskub, siis retsitatiivides süzee areneb. Tavaliselt saadeti retsitatiive basso
6) balletinumbrid Primadonna- ooperinaispeategelane. Kastraat- meespeategelane ( Farinelli, kõige kuulsam oma ajastul) Napoli ooperikoolkond- kujunes 17. Sajandi lõpul, selle stiil valitses 18. sajandi esimesel poolel Euroopas. Rohkem kui Veneetsias loodud teosed keskendusid Napoli koolkonna ooperid muusikale ja laulule. Bel canto- ilus laul. Tekkisid tõsine ooper ja koomiline ooper. 17. sajandil arenesid välja soolonumbrite vormid ja tüübid. Veneetsia ooperikoolkond- 1700. Ndal aastani tegutses seal 16 ooperimaja, kõrgajal 7 teatrit ühel ajal. Veneetsia ooper eelistas lihtsamaid retsitatiive ja kergelt haaratava meloodiaga aariaid. Keelpillidena olid: Viola da gamba, viiul, tsello, lauto, kontrabass. Puhkpillidena olid oboe, fagott, plokkflööt. Klahvpillidena olid: klavessiin, positiivorel, klavikord, orel. Instrumentaalmuusika 1
Ooperimuusikas kujunes välja mitu koolkonda: Veneetsia ooper tavaliselt ajaloolise või mütoloogilise sisuga, palju tegelasi, suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid; Napoli ooper valitses 18. sajandi I poolel enamikus Euroopa maades. Süzee samuti ajaloo- ja mütoloogiaaineline, vaatemängulisuse asemel on suurem rõhk muusikal ja laulul. Ideaaliks sai bel canto kaunis toon, virtuoossus, väljendusrikkus. Tekkisid tõsine ooper ja koomiline ooper. 17. sajandil arenesid välja soolonumbrite vormid ja tüübid. Da-capo-aaria sai ainuvalitsevaks 17. sajandi Itaalia vokaalmuusikas, kuid võeti üle ka Saksamaal ja Inglismaal. Aaria koosneb kolmest lõigust (ABA): A ja B on kontrastse karakteriga ning A kordust ei kirjutata välja, vaid lisatakse nooti märge aria da capo (korrata aaria algusest). Retsitatiiv kõnelaul, mis jälgib loomuliku kõne rütmi. Kui da-capo-aaria ajal tegevus teoses seiskub, siis retsitatiivides süzee areneb. Tavaliselt saadeti retsitatiive
"Turandoti" esietendusel La Scalas 25. aprillil 1926 katkestas dirigent Arturo Toscanini etenduse täpselt selle taktiga, kus Puccini töö oli pooleli jäänud. Alates teisest etendusest kuni tänapäevani esitatakse ooperit Alfano kirjutatud lõpuga. Alates "Manon Lescaut'st" lõi Puccini omamoodi sünteesi Verdi ja Wagneri stiilidest. See väljendub mitmel moel. Ka Puccini ooperid on läbikomponeeritud tervikud, mitte eraldi soolonumbrite ja ansamblite järgnevused. Samuti kasutas Puccini teose struktureerimisel Wagneri ooperistiili meenutavaid juhtmotiive. Verdilt võttis Puccini üle häälekäsitluse ja meloodia lihtsuse. "Boheemist" alates ei kartnud Puccini enam lavale tuua tavaliste inimeste lihtsaid probleeme, mis teda enim inspireerisid. Pietro Mascagni (1863 Livorno – 1945 Rooma) oli itaalia helilooja ja dirigent. Kuulus koos Ruggero Leoncavallo (“Pajatsid”), Francesco Cilea (“Adriana
lavaefektid Napoli ooper- valitses 18. Saj I poolel enamikes Euroopa maaades.. sisu oli samuti ajaloo- ja mütoloogiaianeline, vaatemägnulisuse asemel on suurem rõhk muusikal ja laulul. Ideaaliks oli bel canto, kaunis toon, väljendusrikkus(keerulised käigud). Tekkisid tõsine ooper opera seria , mis oli toretsev õukonnaooper ning koomiline ooper opera buffa, see oli rohkem rahvaooper. 17. Sajandil arenesid välja soolonumbrite vormid: Da-capo-aaria- koosneb kolmest lõigust, ABA, A j B kontrastse karakteriga, noodis A osa ei korrata, vaid lisati märge aria da capo, korrata aaria algusest Retsitatiiv- kõnelaul, mis jälgib loomulikku kõne rütmi. Retsitatiivides süzee areneb Jean-Baptiste Lully oli 17. Saj Prantsusmaa helilooja, kes lõi kuningliku ooperiteatri ning õukonnaorkestri. Kirjutas tõsiseid oopereid e lüürilisi tragöödiaid(rütmiliselt keerukad, palju balletistseene)
2000: 334). Harry Kõlari koduarhiivist õnnestus siiski leida kõnealuse kontserdi trükitud kava (vt lisa 5), mis võimaldab likvideerida selle lünga meie džässiajaloos. Kahjuks jätkub siingi Veebeli kontsertide “traditsioon” – kavade vormistamises on mitmeid vajakajäämisi: paari erandiga (peale V. Rusti “Colibri” ja Veebeli enda, kellelt on kavas kaks lugu) puuduvad autorite nimed, klaveri soolonumbrite ja popurrii puhul ka palade nimed. Kava koosneb kahest osast, kummaski kuus numbrit, kusjuures torkab silma osade omapärane temaatiline määratlus: “1. osa – Jazz-sümfoonilised teosed, 2. osa – Swing!” Mida Veebel määratluse “jazz-sümfooniline” all silmas pidas, on raske arvata. See võis tähendada seda, et kasutati vanemaid, vähem svingivaid seadeid, või ka seda, et neis oli suurem osatähtsus keelpillidel ja väiksem rütmil
annaabi.ee 
