Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus. Rabastuvad metsad arenevad toitainetevaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, vee kogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendusvõrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad. Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad
Sagedamad taimekooslused on: lubika pääsusilma, raudtarna, pruuni sepsika, mätastarna eristarna, sinihelmika, mõõkrohu ning lubika hirsstarna. Liigivaesed madalsood Sootasandikel ja vähese äravooluga nõgudes. Veeseis enamasti püsivalt kõrge. Küllastumata turbaga madalsoomullad. Taimekooslused suhteliselt liigivaesed. Sagedamad taimekooslused: hirsstarna hariliku tarna, niitja tarna sirbiku, sookastiku, ahtalehise villpea, kollase tarna, luhttarna, angervaksa soo-kurereha. Õõtsiksoorohumaad Õõtsik-madalsood. Asuvad kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses. Kamara paksus tugevasti varieeruv. Põhjaveetase alati kõrge. Tähtsamad taimekooslused: niitja tarna skorpionsambla, pilliroo, ümartarna, pruuni sepsika skorpionsambla, ubalehe mudatarna ja konnaosja kooslus
Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus. Rabastuvad metsad arenevad toitainetevaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, vee kogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendusvõrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad. Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad hõredalt kasvavad paakspuud ja pajud,
Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, mustasõstart, paakspuud jt. Sõnajalatüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane-ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputkejt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus. Rabastuvad metsad arenevad toitainete vaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, veekogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendus võrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad. Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad hõredalt kasvavad paakspuud ja pajud,
Seetõttu on kuivendamata lodumetsades sookase ja sanglepa toitereziim küllalt hea ja nad moodustavad seal keskmise tootlikkusega puistuid. Sanglepikute boniteet kõigub tavaliselt II...III klassi piirides, sookaasikutel III...IV klassi piirides. Lodumetsades leidub ka arukaske, harilikku kaske ja saart, mis pärast kuivendamist võivad kohati kujuneda enamuspuuliigiks ja moodustada puistuid. Alustaimestik on liigirikas. Raiestike eluskate on väga lopsakas. Suureneb sookastiku, metskõrkja, tarnade, luht- kastevarre jt liikide osatähtsus. Metsauuenemine toimub peamiselt vegetatiivsel teel sanglepa ja sookasega. Lodu osatähtsus on viimastel aastakümnetel kuivendamise tagajärjel vähenenud. Kui ligi 30 aastat tagasi oli riigimetsafondis vastav näitaja 24000 ha ja umbes 1/3 lodumetsadest kuivendatud (Kollist, 1972), siis tänapäeval on lodu kasvukohatüübi pindala riigimetsas ligikaudu 9300 ha. Kuid
Pähikud 2 või 3-kaupa, raotud, 3-4 mm pikad, munajad. Õitseb mai lõpust juulini, viljub alates augustist. Viljaks kolmekandiline pähklike. Kasutamine: noorelt sobiv loomasöödaks. Varsi saab kasutada punumistöödeks (korvid, matid jne.). Samblarinne: on katekendlik tüviksammal, lehiksamblad, teravtipp, turbasamblad, raunik. Mätastel laanik, palusammal, harilik kaksikhammas, kähar salusammal. Raiestikel on alustaimestu väga lopsakas. Märgatavalt suureneb sookastiku, metskõrkja, tarnade, luht-kastevarre, angervaksa ja kõrvenõgese osatähtsus. Metsauuenemine toimub peamiselt vegetatiivsel teel sanglepa ja sookasega. Levik: kõige enam Kirde-Eestis, rohkesti ka Kesk- ja Edela-Eestis. Tähtsamad taimekooslused: lodukaasik, lodu-sanglepik, lodukuusik. KAITSTAVAD TAIMELIIGID LAMMI- JA LODUMETSADES I kategooria: lääne-sõrmkäpp (Lääne-Hiiumaal), lehitu pisikäpp (Hiiumaal, Kirde-Eestis ja Emajõe ümbruses)
annaabi.ee 
