Kaitse Liikide kaitse alla võtmine Punane raamat – Euroopa liidus – loodus ja linnudirektiiv Eestis – looduskaitseseadus I kategooria II kategooria III kategooria Elupaikade kaitse Kaitsealad Elupaikade taastamine Tehispõlengud Pärandkoosluste säilitamine (niitmine, võsaraie) Luidete ja liivaalade taasavamine (metsaraie) Väikeveekogude taastamine Jõgede voolusängide taastamine (tammide, paisude ümberehitamine) Sooalade niiskusrežiimi taastamine (kraavide sulgemine) Liikide kaitse tehistingimustes (miilu)– Loomaaedades Liikide taasasustamine (euroopa naarits) - tehistingimustes paljundamine ja loodusesse asustamine Tugiasustamine (kalad, konnad) – olemasoleva asurkonna täiendamine uute isenditega Ümberasustamine (taimed, sipelgad, koprad) – ühest elupaigast teise ülekolimine Looduskaitse LOODUSKAITSE Võimalused
Suuremad probleemid on põlevkivi kaevandamine, põllumajanduses kasutatavad väetised ning sellest kõigest tulenev liigtoitelisus ehk eutroofsus. Probleemiks on ka kalade ülepüük. Aastas püütakse Peipsist ligikaudu 10 000 tonni kala. Probleemiks on järves tekkiv hapnikupuudus. Lindude kaitseks on loodud LoodePeipsi linnuala ja Sahmeni loodusala. Luidete ja nende vahele tekkinud sooalade taimekoosluste kaitseks on Järvevälja ja Smolnitsa maastikukaitseala. Et hoida kalade liigirikkust on kalade püügi kogustele peale pandud kvoodid ja kalade kudemisajal ei tohi neid püüda.
KAITSEALAD Looduskaite all on rohkem kui 30% madalikust. Lisaks Emajõe-Suursoo kaitsealale on loodud veel Järvselja looduskaitsekvartal ja maastikukaitsealad, milleks on Meelva MKA, Tonja-Värska ja Piirissaare MKA. Allpool annan Emajõe-Suursoo ja Järvselja looduskaitsealast lühikese ülevaate. Emajõe-Suursoo kaitseala 1981. aastal kaitsealaks kinnitatud Emajõe-Suursoo kaitseala hõlmab suurema osa Emajõe suudmeala deltasoostikust. Sellele järgnes ka ,,Sooalade kaitse korraldamise eeskiri", kus sätestati iseloomulike soomaastike kaitse ja säilitamine. Kaitseala eesmärgiks on jõe deltasoostiku ja Peipsi järve looduse, maastike ja looduskasutusega seotud kultuuripärandi kaitse, uurimine ja tutvustamine ning selle ala keskkonnakasutuse säilitamine. Kaitstavad elupaigatüübid on lammniidud, looduslikus seisundis rabad, siirdesood ja õõtsiksood, siirdesoo
Pandiveres. Jääsulavete tegevusel tekkisid nii liivased sandurid kui sügavale aluspõhja lõikunud ürgorud, kus laiade lammide vahel looklevad praegu väikesed jõed. Arvestades looduslikke tingimusi, võiksid viljakate muldadega aladel levida liigirikkad kuuseenamusega ja laialehised metsad, kuid pikaajalise asustuse tõttu on algsed metsad asendunud liigivaesemate sekundaarsete metsatüüpidega. Vähem on kannatada saanud vaid ulatuslike sooalade servametsad. ·Põhja-Eestis taandus mandrijääkiirelt ja seetõttu kuhjus seal setteid väga vähe. Peamised maastikuvormid on pealetungiva mandrijääpoolt siledakslükatud paetasandik ning põhja poole eksponeeritud paekallas,mis kohati on setete alla mattunud (Lahemaa jm). · Lähtekivimite mitmekesisusest ja liigestatud reljeefist tulenevalt leidub mitmeid eri mullaliike. Kõige levinumad metsamullad on gleimullad ja turvastunud mullad, mida on viimase
Oligo- ja semidüstroofsete järvede taimi võib pidada loodusmälestusmärkideks ajast, kui inimese mõju loodusele oli väike ja sobilikke elupaiku leidus rohkesti. * Põlis- ja loodusmetsade kaitse. Metsavarguste eest on kaitsetud ka kaitsealad, uue loodusmetsa kujunemine võtab aega vähemalt sajandi. * Madalsoode kaitse. Kui varasematel aastakümnetel oli peamiseks ohuks soode kuivendamine, siis viimasel ajal on üha olulisem tegur sooalade kinnikasvamine suur hulk madalsoid on pikemat aega püsinud lagedana nõrga kuni mõõduka karjatamise tõttu. Võsastumine on toimunud aeglaselt ja seepärast pole madalsoode kinnikasvamisega kaasnevad ohud siiani vajalikku tähelepanu pälvinud. * Niidukoosluste kadumine. Niidutaimestiku kaitset raskendab paljude maavaldajate suhtumine niitudesse kui inimtekkelistesse lühiajalistesse kooslustesse, mida võib soovi kohaselt kergesti põlluks künda või metsastada. Taimkatte arengulugu
maakondade nimed ja piirid, eesti ja läti keelealade piirid, välja toodud suured sooalad · Liivimaa kaart 1652, Saksa graafiku ja kirjastaja Matthäus Meriani, täpsem Läti alade jõestike ja järvede kujutamine, kaardipinnale paigutatud Kuramaa ja Eestimaa vapid. · Liivi- ja Kuramaa kaart 1670-1705, hollandi kartograaf ja kirjastaja Frederik de Witt, Saaremaa täpsem kujutamine ja sooalade eestikeelseid nimetusi 26 99. 18. sajandi Eesti kaardid Johann Heinrich Lambert (1728-1777) arendas välja ka tänapäeval kasutuses oleva Lamberit konformse koonilise projektsiooni. Inglane J. Hadley konstrueeris 1730. aastal oktandi, ning sellest arendati aastaks 1770 välja sekstant. 1782-1785 pani J. Ramsden kokku suure teodoliidi (joonis 1.2), mille
Soid kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Marjade või ravimtaimede korjamine, matkamine ning teadustöö ei avalda soodele suurt mõju, mõned teised tegevused võivad põhjustada aga olulisi muutusi nii soode veereziimis kui ka turbalasundis. Suur osa on selles turba, olulise tähtsusega energeetilise maavara kaevandamisel. 2010. aastal kaevandati Eestis 63 maardlas turvast kokku 923 400 tonni. Nii turba kaevandamisele kui ka soodele endile avaldab suurt mõju ulatuslike sooalade kuivendamine kas siis turba saamiseks või põllumaaks. Arvestuslikult on umbes 70 % turbamaadest kas kuivendatud või kuivendamisest sel määral mõjutatud, et turba moodustumine looduses on lakanud. Soid, kust turvas on ära kaevandatud, nimetatakse jääksoodeks. Lisaks soode majanduslikule tähtsusele on nad ka puhta mageda vee reservuaarid ja reguleerivad veereziimi. --- 97 Ka on sood puhas ja väärtuslik elupaik paljudele taimedele ja loomadele, seal kasvavad marjad,
annaabi.ee 
