siin veedetud aja jooksul ei ole ma saanud tunda vähemalgi määral tunnustust ega heakskiitu. Pariis ei ole sama nagu aastaid tagasi. Siinsed inimesed on külmad ja ei oska nad hinnata minu loomingut nii nagu toredad inimesed Mannheimis. Eile käisin Baron Grimmi palvel Hertsoginna Chabot juures klaverit mängimas. Enne Tema Kõrgeaususe tulekut pidin ootama külmast värisedes pool tundi jääkülmas ja haudvaikses ruumis. Tänan armulist Jumalat, et ta mulle sõrmed esimeseks sonaadiks alles jättis. Kui Hertsoginna lõpuks saabus, palusin tal mind viia teise ruumi, kus saaksin oma kangestunud sõrmi enne kontserti kaminatule ees soojendada. Vaadates mööda lõikavast külmast, painavast peavalust ja sellest õnnetust klaverist, millel pidin mängima, solvas mind kõige enam Hertsoginna ja tema külaliste ükskõikne vastuvõtt. Terve sealse veedetud aja jooksul ei saanud ma oma publikult ei ühtegi uudishimulikku pilku.
Kaunis, võimas, suurejooneline ülepakutud. 1637. avati esimene ooperiteater Veneetsias. Ooperis valitseb bel canto stiil- ilus laul e laulev stiil. Primadonna- ooperi esilaulja, primo uomo-esimene armastaja-meesroll. Numbriooper- ooper koosnes terviklikest numbritest e osadest(aariad, duetid, tantsud). Instrumentaalmuusika hulka kuuluvad ka intermeedium ja intermezzo, mis olid ooperi vahemängud. Kasutati ka singspiele-tõsise ooperi vahemäng. Inst.muusika teoseid nimetati sonaadiks.(kammer-, soolo-, kirikusonaat)helilooja-a.conelli. orkester-4-häälne(2 viiulirühma, vioolarühm, basso continuo e madala häälega basspillid) soolopillid: viiul, oboe, plokkflööt. Klavikord, klavessiin, orel. Instr.muusika vormid: 1) concerto grosso-suur kontsert(corelli, Händel)eripära: soolopillid mängivad vaheldumisi orkestriga.2) fuuga-põgenemine. Polüfoonilise muusika kõige keerulisem vorm
fuuga", kirjutatud aastatel 18231826). Beethoveni keelpillikvartetid said populaarseks alles 19. sajandi teisel poolel. Tema kaasaegsed pidasid nende meeleolude vaheldumisi häirivateks, samuti ei meeldinud neile teravate kooskõlade eelistamine, vormitult pikad fraasid ega ebaharmooniline polüfoonia.[93] Kümnest viiulisonaadist üheksa komponeeris ta vahemikus 17971803. Algselt nimetati neid teoseid tihtipeale "sonaadiks klaverile koos viiuliga" või isegi "sonaadiks klaverile viiuli saatega". Tema viiulisonaadid ei osutunud populaarseks: dünaamikakontrastid, üllatuslikud modulatsioonid ja uudsed rütmid sundisid kriitikuid nimetama Beethoveni viiulisonaate liiga koolmeisterlikeks ja ebameloodilisteks.[94] Kammermuusika zanrist on Beethoven kirjutanud veel viis tsellosonaati, ühe metsasarvesonaadi, klaveritriosid, keelpillikvintette, keelpillitriosid, teoseid flöödile, viiulile
sümfooniaid nii ome mõõtmete kui ka teemade hulga, episoodide mitmekesisuse, keeruliste seoste ning ideede suuruse poolest. See on teos, mis haarab mõtete ja tunnete, võimsate puhangute ja tahteimpulsside rikkusega. Kolmas sümfoonia oli juhindunud revolutsioonilisest sisust. Neljas sümfoonia on teos klassiku rõõmsast eluperioodist, mille näiliste õrnade fantaasiate all on tunda jõudu, huumorit ja ootamatuid mõttevälgatusi. Oma kõige tugevamaks sonaadiks arvas Beethoven olevat aga Shakespeare'i "Tormist" inspireeritud klassikaline tragöödia "Appassionata", milles oli kujutatud loodusjõudude vägevust ning inimese kõikvõimsat tahet. 18061809 Neil aastail kirjutas Viini klassik veel kolm sümfooniat, kolm kontserti, koorifantaasia ja avamängu "Coriolanus". Oma ideelt on "Coriolanus" heroliline teos, kuid ei väljenda võidukaid meeleolusid, vaid kujutab haiglaselt mõranenud teadvuse tragöödiat.
Samalaadsed koosseisud barokstiili vokaalmuusikaga, aga samuti vokaalmuusikale iseloomulik meloodika ning improvisatsioonilised kaunistused tulid varsti üle ka pillimuusikasse. Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks pilliansambliks barokktrio, mille koosseisus on kaks meloodiapilli ja basso continuo. Barokktrio oli aluseks ka suurematele ansamblitele ja Itaalias tüüpilisele orkestrikoosseisule. Üks zanritest, mis barokiajastul arenes, oli sonaat. Sonaadiks nimetati ansamblile loodud teost. Sonaat võis olla nii kiriku- kui kammermuusikateos. 1700. aasta paiku kujuneski välja kaks põhilist sonaaditüüpi: kirikusonaat ja kammersonaat. Selget vahet kahe sonaaditüübi vahel siiski pole: sagedasti on mõlema jooned segunenud ja kirikusonaadilik ülesehitus pole tingimata märgiks, et see teos oli mõeldud kiriku jaoks. Sonaadi paralleelvormiks on kontsert. Nimetust "kontsert" võidi kasutada koguni
Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks pilliansambliks barokktrio, mille koosseisus on kaks meloodiapilli ja basso continuo. Hilisbarokile kujunes välja neljahäälne itaalia orkester, milles on juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioola(d) ja vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusel päris mitme pilliga ( tsello, violoon ehk kontrabass, fagott ja mitu harmoonpilli ). Ansamblile loodud teost nimetati tavaliselt sonaadiks. Barokiaegne sonaat nagu ka hilisrenessansi sonata ei kujutanud enesest esialgu mingit kindlat vormi: ta oli lihtsalt instrumentaalteios, mis koosnes algul mitmest erineva karakteiga lõigust, hiljem mitmest iseseisvast osast. Sonaat võis olla nii kiriku- kui kammermuusikateos. 1700. aasta paiku kujuneski välja kaks põhilist sonaaditüüpi: 1) kirikusonaat, tavaliselt neljaosaline: aeglane kiire aeglane kiire;
2.6.1. kontsertlik kirikumuus.: sonaat, instrumentaalkantsoon, kontsert instrumentaalkantsoon canzon, algselt prntsuse chansoni instrumentaaltöötlus, hiljem aga lihtsalt polüfooniline instrumentaalpala. sonaat 16 saj lõpust alates tähistati instrumentaalpalu ka nimetusega sonata, algselt ei kujutanud see enesest mingit kindlat vormi, oli lihtsalt instrumentaalteos, ega erinenud oluliselt canzonist. 16.-18. saj nimetati sonaadiks kõiki instrumentaalteoseid, et eristada neid vokaalmuus.st. Kontsert concerto algtähendus it k on `koosmäng', zanri- ja stiilinimena tuli käibele 16 saj lõpul Veneetsia koolkonnas. Kontserditeks nimetati seal suuremaid kiriklikke teoseid häältele ja pillidele, tavaliselt vastandati koosseisu erinevaid gruppe: vaheldusid instrumentaalsed ja vokaalsed osad, virtuoossed soolo- ja massiivsed koorilõigud. 2.6.2
Alessandro Scarlatti(kirjutas 114 ooperit). Barokiajastu instrumentaalmuusika 17. saj pillimuusikas oli oluliseks sündmuseks viiuli esilekerkimine ansambli ja soolopillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas( N. Amati, A. Guarnieri, A. Stradivari). Itaalia barokkmuusikas oli tavalisemaks pilliansabliks barokktrio, mille koosseisus olid 2 meloodiapilli ja basso contnuo. Barokktrio oli aluseks ka itaalia orkestri tekkimisele. Sonaat-ansamblile loodud teost nim. sonaadiks. 1700. a paiku kujunes välja 2 sonaaditüüpi: 1)kirikusonaat-4osaline-aeglane-kiire-aeglane-kiire. Ja 2) kammersonaat-koosneb sissejuhatusest ja 2-4 tantsulisest osast. Klassikalised näited mõlemad tüübist on loonud A. Corelli. Kesk-Euroopa väljapaistvaim viiuldaja-helilooja oli H.I. F. Biber. Kontsert-koosmäng või ansambel.Eristati 3 kontserditüüpi: 1.Mitmekooriline kontsert-kõrvuti 2-3 võrdse tähtsusega pillirühme. 2
annaabi.ee 
