Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. Ajalugu 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. Kombed Hingedepäeva kombekohaselt süütame küünlad ja meenutame sombusel hilissügise õhtul lähedasi, kes sellest ilmast ära astunud. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Kombed Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine,
Tallinna tasuta ühistransport tekitab vastakaid arvamusi Ühel sombusel veebruaripäeval käisime Tallinna tänavatel küsimas inimeste arvamust tasuta ühistranspordi kohta. Kohtasime nii tasuta transpordi tuliseid pooldajaid kui ka selle suhtes vastumeelseid. Valgamaalt pärit Marju tunnistas, et tema on tasuta ühistranspordiga väga rahul. Eelmise aasta lõpus Tallinnasse kolides registreerus ta kohe linlaseks, seda just sellepärast, et järgmise aasta alguses tasuta sõita saaks. ''Väga hea süsteem on, säästan igapäevaselt mõne euro ja see teeb
Pimedateks saab liigitada ka neid, kes ei näe vihkamist ning kurbust, mida meie maailm kahjuks täis on. Miks inimesed mõtestavad erinevalt tähendusi "ilu" ja "valu"? Kas elu ongi vaid ebaõiglane valu? Inimesi on väga erinevaid. On neid, kes tunnevad rõõmu elust, kui käes on suur rahahunnik või maja ees parklas seisab miljoneid maksev auto. Leidub ka neid, kes arvavad, et elu on siis tore, kui igal sombusel päeval paistab taevavõlvilt päike või kui talvekuudeks ennustatud uudis on vettpidav argument, näiteks maapind on kaetud mõnusalt koheva lumevaibaga, mis jalge all krudiseb. Väikelapsed sõnastavad rõõmurohket elu, kui hommikul poeb sülle nurruv kass oma pehme karvkattega või kui emme teeb pai. Vahel mõtlen ma, et täiskasvanud võiksid kohati olla rohkem laste moodi ning leida rõõmu väikestest asjadest
või hoopis puulehti. Kuidas mürgised taimed võivad olla liblikatele päästeingliks või mis otstarvet täidavad väga liigirikka surude perekonna esindajatel tihti esinevad eredavärvilised tagatiivad, ka see selgub näitusel entomoloog Märt Kruusi koostatud selgitusi lugedes. Tallinna Botaanikaaias õitsevad praegu rikkalikult ka mitmed troopilised orhideed, kes ei jää oma vormi- ja värvikirevuselt palju maha liblikatest. Praegusel sombusel talveajal, kui ka viimane lumeraas sulamas on, soojendavad südant nii liblikad kui taimed, kes botaanikaaia subtroopika- ja troopikakasvuhoonetes eksponeeritud on. Palmimaja taga on lume alt välja sulanud ka samblike, sammalde ja seente püsinäitus. Seal saab männikusse minemata teada, kuidas näeb välja meie tähtsaim ravimsamblik - islandi käokõrv ja kaasikut külastamata selgub olulise ravimseene - musta pässiku väljanägemine
hajutatud valgus, mis tekitab objekti elementide praktiliselt ühesuguse valgustatuse. Objekti elementide kuju toovad kujutisel esile nende elementide värvuse ja peegeldusvõime erinevused. Objekti ja selle elementide mahtu ning pindade struktuuri annab kujutis hajuvalguse puhul halvasti edasi tal puudub sügavus ja reljeefsus, niisugust kujutist ja seetõttu ka hajuvalgust nimetatakse mõnel juhul lamedaks. Loomuliku hajuvalgustuse klassikaline näide on valgustus sombusel päeval, kui taevas on lauspilves. Tehislikuks hajuvalgustuseks kasutatakse tavaliselt haju- või (eelistavalt) varjuvabu valgusteid. Kasutada saab ka muid valgustusvahendeid, kui nende valgus läbib hajuteid või on suunatud mingile hajutavalt peegeldavale pinnale (näiteks valgele toalaele) ning võtteobjektile langedes paktiliselt ei tekita varje, seejuures on aga tegemist suhteliselt suurte valguskadudega. Hajuvalgust kasutatakse laialdaselt
kadumise ha11óud. Nii tegid nad ajast enda1etooriista tema enesevastu, arugi saamata, et tege1iku1t olid nad tema orjad. Kinnisi1mi pógenesid nad aja eest, arvates ise, et nad teda targasti kasutavad. Ajaratast hoog- sa1tringi ajades 1isasidinimesed oma aastate1ekoormat, teenides kavalat ja kóikvóimsat isandat. Aeg ei nóudnud inimeste1tpa1ju - i.iksnesendaga teed kaima kutsus ta neid ning e1asnende sammude rutust. Kord, uhel sombusel sugispaeval, kui karjus keetis oma onnis parasjagu tee tarvis vett, tuli Vooras. Karjus ei olnud tem a tulekut marganud ja nuud Vooraslihtsalt seisissealtema ees,luitunud holmad voo vahel ja lAM8AKARJUS JA AEG laup paikesest must. Voora pihkudes olid kogu maailma aastad, kuud, ood ja paevad. "Hea karjus, anna vasinud randurile juua, sest ma olen kaugelt tulnud ja veetilkagi pole mu huuled tundnud juba palju paevi
tekitab objekti elementide praktiliselt ühesuguse valgustatuse. Objekti elementide kuju toovad kujutisel esile nende elementide värvuse ja peegeldusvõime erinevused. Objekti ja selle elementide mahtu ning pindade struktuuri annab kujutis hajuvalguse puhul halvasti edasi tal puudub sügavus ja reljeefsus, niisugust kujutist ja seetõttu ka hajuvalgust nimetatakse mõnel juhul lamedaks. Loomuliku hajuvalgustuse klassikaline näide on valgustus sombusel päeval, kui taevas on lauspilves. Tehislikuks hajuvalgustuseks kasutatakse tavaliselt haju- või (eelistavalt) varjuvabu valgusteid. Kasutada saab ka muid valgustusvahendeid, kui nende valgus läbib hajuteid või on suunatud mingile hajutavalt peegeldavale pinnale (näiteks valgele toalaele) ning võtteobjektile langedes paktiliselt ei tekita varje, seejuures on aga tegemist suhteliselt suurte valguskadudega.
isiksus. Tol ajal uudse teooria juurde jõudmist on Lomboso kirjaldanud vägagi poeetilisel viisil: "Sel ajal hakkasin ma uurima kurjategijaid Itaalia vangilates ja sain teiste hulgas tuttavaks kuulsa teeröövli Vilellaga. See mees oli nii erakordselt osav, et võis, varastatud lammas turjal, ronida mööda järske mägesid. Tema küüniline jultumus avaldus avalikus hooplemises oma kuritegudega. Pärast Vilella surma ühel külmal, sombusel novembrihommikul tema aju uurides leidsin sealt tüüpilisi muutusi, mis on iseloomulikud alamatele loomadele, eriti närilistele... See ei ole üksnes idee, vaid valgustus. Selle avatud kolba juures nägin ma järsku kõike nagu ääretut tasandikku leegitseva taeva all ja kurjategija olemus sai mulle selgeks. Ta on atavistlik olevus, kelle isiksuses reprodutseeruvad primitiivsete inimeste ja alamate loomade julmad instinktid...". (Lombroso, 1972, lk 21-26)
annaabi.ee 
