paigas, et võiksid tulla targutama. Mina ei tule ütlema kuidas Sina pead elama või milline peaksid olema, tee teene ja ära tule Sinagi seda tegema, jah me kõik teeme vigu , eksime, õpime, teeme jälle vigu, eksime, õpime taas, nii kõik see kordub. Kuid iga üks elagu siiski enda elu ise ja kui Sa ei näe teise inimese hinge ning ei tema tundeid, ära võtta sõna. Tänapäeval tehakse järeldusi mitte milleski, ei võteta vaevaks küsida vaid kohe süüdistatakse, solvutakse kui öeldakse tõde ja lõpuks mängitakse solvunut kui ei meeldi öeldu. Lihtne, ära tee teisele seda mida Sa ei taha , et Sulle tehakse, kui ründad teist inimest ja teed talle haiget siis arvesta sellega, et võid saada vastu selle mida ise annad. Ära mängi hiljem ohvrit kui oled ise sõja alustaja , parim kaitse rünnakule on vastu rünnak . See , kes on kord haiget saanud oskab ennast kaitsta ega lase enda peal trampida. Inimesed
Kui inimene karjub, siis on võimatu temaga pidada läbirääkimisi. Küsi ja teile antakse Probleemi mõistmine ja lahenduste/vajaduste välja selgitamine, sest üks suur probleem, koosneb väikestst probleemidest. Inimese sügavamd huvid tuleb alati välja uurida, sest neid tavaliselt ei öelda. Partneri huvid on ka teie probleem, mida koos lahendada – peresisesed probleemid tuleb alati lahendada Solvutakse, sest ei seletata täpselt ära, mida teine partner tahab ja ei tohi eeldada, mida teine tahab. Lähedased annavad õiget nõu, sest nemad on elukogenenud. Peavad olema ühised eesmärgid ja siis ühised huvid Endas peab olema usk, et saaksid probleemi lahendda Vaadake tervikut, mitte ärge maalige omale ise enda pilti Rahu ainult rahu, naeratus näol – närvi ei tohi minna. Mitte iialgi Negatiivne tuleb lasta nagu hane selga vesi, maha
Sellest käitumisest võiksid ka inimesed eeskuju võtta, pühendades aega mitte karjääri tegemisele, vaid perekonnale, lähedastele ja üksteise mõistmisele. Kui kaotatakse lähedane, hakatakse rääkima tema puudumisest ja sellest kui palju temast hooliti. Peaaegu alati peab halvasti minema, et meile meelde tuleks, et teine inimene vajab hellust ja tähelepanu. Elus ning täie tervise juures olles ütlesid tema vähesed lähedased kiidusõnu. Sageli solvutakse ja vaikitakse, kuid harva tavatsetakse öelda, et temast tegelikult hoolitakse. Siinsel laiuskraadil elavad rahvad ei näita oma emotsioone sageli välja ega räägi oma tunnetest ja tõekspidamistest teistele. L. Tolstoi raamatus ,,Anna Karenina" hüppas naine rongi ette teadmises, et temast keegi tõeliselt ei hooli. Tegelikkuses see nii ei olnud, kuid meeste suutmatus tõelisi tundeid välja näidata tõukas Anna enesetappu sooritama. Ta oli jäetud maailma üksi, haavatuna
Siis vajud inimesena täiesti valedesse ja sa ei suuda enam töötada ega midagi teha täie jõuga, pühendumusega. Sa moondud. Tekib igapidi nihestus, kõik asjad muutuvad valeks. Mu hea sõber käis arvamusfestivalil ja oli pahane, et nii hillitsetud ja poliitkorrektseid vestlusi polnud ta juba tükk aega kuulnud. Eks see tuli seal vist kartusest, et keegi mingil juhul ei solvuks ega solvunut mängiks. Jah, see käib lihtsakoelise keelekasutusega, üksühese mõtlemisega kaasas, et solvutakse: see ütles seda ja too ütles toda. Et olla positiivsem, võiks tuua vastupidiseid näiteid, suurepäraseid vestlejaid, kes iga asja peale ei solvu, sest mõtteruum on nii rikas, et seal ei olegi justkui kohta sellisele nähtusele. Mis puutub aga solvumisse, siis mulle tundub, et efektsed solvumised, mis jõuavad meediasse, on kuidagi seotud valimistega, sest enne valimisi solvutakse rohkem. Murdeaeg pole mitte ainult meil, vaid kogu Euroopas! Jah, Euroopas on samamoodi
ärajätmise ees. 4. Ippokondriline iseloomustab liigne tähelepanu enese haigusele, haigusastme ülehindamine, rohked kaebused, üldine organismisisene rahutu seisund. On reeglina madala intellektuaalsusega, puuduvad huvid ja elumotivatsioon on madal. 5. Hüsteeriline iseloomustab haiguse eripärasuse ja selle ravimatuse ülerõhutamine, haigust püütakse seada üldise tähelepanu alla, solvutakse kiiresti kui kaasinimesed ei saa neist aru. Hüsteeriline tüüp on erakordse võimega esile kutsuma hüsteerilist verejooksu, hüsteerilist arütmiat ja hüsteerilist pimesoolepõletikku. 6. Eufooriline iseloomustab vähene tähelepanu enda haigusele, haiguse raskusastme eitamine, ravimenetluste ignoreerimine, ükskõiksus kaashaigete suhtes, kahetsus enne surma, surmaeelne meeltesegadus. ADAPTOGEENID:
Võrreldakse partnerit endaga ja otsitakse võimalusi temaga konkureerida. "võistlev jäljendamine" nt laps teeb oma asja/töö kaaslast jäljendades valmis ja teatab siis, et tema tehtu on parem/ilusam. Püütakse kehtestada teadja ja oskaja positsiooni. Ei kuulata kaaslase põhjendusi, selgitusi, vaid jätkatakse oma õiguste tagaajamist ning esitatakse olematuid argumente. Kui kaaslane ei nõustu/allu, siis solvutakse, protesteeritakse ja lõpetatakse suhe. Enda teadmiste/oskuste rõhutamine, pidev võrdlemine ja kritiseerimine, kõrge tundlikkus ja solvumine. III kompleks vajadus emotsionaalse tähelepanu järele Seisneb selles, et lapse kaaslane on koguaeg tähelepanu orbiidis. Tahetakse jagada ennast, oma muljeid, emotsioone, rääkida millestki, olla ühistel seisukohtadel. Domineerib ennetav reageering. Kaaslasega rääkides jälgitakse tulemust. Laps on heatahtlik, humoorikas
kriteeriumid: kellegi silmis soosingusse/ebasoosingusse sattumine, karjäärivõimalused, väljakutsed jms. *Vead otsustamisel: otsus tuleb liiga kiiresti; lähtutakse ühest hindamiskriteeriumist (nt omakasu v kulude kokkuhoid); ei kaasata asjassepuutuvaid isikuid ja varjatakse infot; ei suudeta "maha müüa" neile, kes peavad ellu viima; ei suudeta tagasisidet vastu võtta (solvutakse, ollakse oma arvamuse õigsuses liiga kindel) 22. Mida kujutab endast ratsionaalne otsustamisprotsess, millal seda kasutatakse ja millised on selle piirangud? Kuidas otsustamine on seotud keskkonnaga? Tavakujutluses on otsustusprotsess oma olemuselt ratsionaalne ning koosneb kindlatest etappidest: · vajaduse tunnetamine ,,Selle asja peab ära otsustama!" · diagnostika ,,Mis selle asjaga siis õieti on?"
Kui temaga kurjal toonil rääkida, tajub ta seda, et lapsevanem on kuri ja kurjustab, kuid mida lapsevanem rääkida või selgeks teha üritab, see jääb arusaamatuks. Lapse ainus soov sellistel hetkedel on pääseda. Kui laps on hirmunud, langevad nii tema õppimis- kui ka suhtlemisvõime. Pealekäratamisest võib kasu olla vaid siis kui tahetakse last kiiresti ohtlikust kohast eemale ajada. Et lapsele midagi selgeks teha, peab temaga rahulikult rääkima. Karistuse korral solvutakse ja tuntakse ennast alandatuna, see on lapsele kui kättemaks, eriti kui ta ei ole karistuse mõttest aru saanud või ei ole seda talle piisavalt seletatud. Samas võib tekkida ka lapses kättemaksuiha: et kui Sina teed mulle haiget ja halba, siis mina teen samamoodi vastu. Sellistel tegudel võivad olla kurvad tagajärjed. Üheks suurimaks probleemiks, miks lapsed kodus vägivalla ohvriteks langevad või hooletusee jäetakse on alkoholi tarvitamine. Peredes, kus
annaabi.ee 
