- (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Sõna eepika päritolu on seostatav vanakreeka eeposte “Iliase” ja “Odüsseiaga” 6. Dramaatika ja sõna päritolu. - Draama – kreeka k ‘tegevus’, iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. 7. Mida tähendas algul 'tragöödia' ja millel tragöödiad põhinesid? - sai alguse veinijumalale mõeldud pidulikest kiidulauludest ehk sokulauludest 8. Kuidas kujunes komöödia ja mida see sõna tähendas? – sai alguse pilkelauludest, mida kandsid ette talumeeste salgad veinijumala pidustustel 9. Kuidas sai antiikteater alguse? – pidustustel koorilaulust, tantsudest. Esialgu aninult veinijumala Dionysose pidustuste aegu 10.Missugused jumalad olid? Iseloomusta. - Neid kujutleti ühe suure perekonnana, ülikaunis relvastuses ja võimu tunnustega. Jumalikud olendid olid nii välimuselt kui käitumiselt inimeste sarnased
Artemis jahijumalanna Diana Aphrodite iluja armastuse jumalanna Venus Hermes jumalate käskjalg Mercurio Ares sõjajumal Mars Hephaistos tulejumal Vulcanos Hestia kodukolde jumalanna Vesta KREEKA TEATER On seotud viljakusjumal Dionysose kultusega(54.saj eKr Atika ajajärk, seos Ateena). Tema auks korraldati rongkäike, mis sisaldasid teatri elemente. Seal osalesid Dionysose kaaslased saatürid(soku pea ja sabaga mehed). Nad laulsid ditürambe(ülistuslaule). Nendest nn sokulauludest tuleneb nimi tragöödia. Jumalateenistuse teatriks muutmise algatas 6. saj eKr poeet Thespis. DIONÜÜSIAD Toimusid märtsis, aprillis 3 päeva. Seal lavastati näidendeid kogu linna rahvale. Külastus oli tasuta. Omavahel võistles 3 autorit, kes pidid esitama 3 tragöödiat ja 1 koomilise saaturi draama. Igale autorile loositi välja esinäitleja ja patroon, kelle ülesandeks oli etendust rahastada. KREEKA TEATER Koosnes 1. Orkestrast ringikujuline tantsuväljak, näiteplats( hiljem
lavaks ning Ateenas võitis ta dionüüsiatel auhinna. Thespis oli esimene näitejuht ja näitleja, samuti ka esimene ,kes julges jumalat mängida. Samuti olid dionüüsiate ajal suured nö näitevõistlused, mida etendati linna jaoks. Omavahel võistlesid 3 autorit kolme tragöödia ja ühe satüürkomöödiaga. žanrid: Dionüüsiate rongkäikudel osalesid ka saatüred, e soku pea ja sabaga metsavaime kehastavad mehed, kes laulisd jumalale ülistuslaule. Nendest sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr keeles). Komöödiate mõte oli leevendada tragöödiate ängistavat mõju. Komöödia ehk pilke- või naljamäng on lõbusa lõpplahendusega näidend, üks dramaatikažanre (võrdle tragöödia ja draamaga). Komöödia naeruvääristab satiiri ja huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid, paljastab elukorralduse pahupooli ja sotsiaalseid müüte ning pakub vabastava naeru läbi meelelahutust. Autorid: Aischylos (6. – 5. saj eKr)
lavaks ning Ateenas võitis ta dionüüsiatel auhinna. Thespis oli esimene näitejuht ja näitleja, samuti ka esimene ,kes julges jumalat mängida. Samuti olid dionüüsiate ajal suured nö näitevõistlused, mida etendati linna jaoks. Omavahel võistlesid 3 autorit kolme tragöödia ja ühe satüürkomöödiaga. žanrid: Dionüüsiate rongkäikudel osalesid ka saatüred, e soku pea ja sabaga metsavaime kehastavad mehed, kes laulisd jumalale ülistuslaule. Nendest sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr keeles). Komöödiate mõte oli leevendada tragöödiate ängistavat mõju. Komöödia ehk pilke- või naljamäng on lõbusa lõpplahendusega näidend, üks dramaatikažanre (võrdle tragöödia ja draamaga). Komöödia naeruvääristab satiiri ja huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid, paljastab elukorralduse pahupooli ja sotsiaalseid müüte ning pakub vabastava naeru läbi meelelahutust. Autorid: Aischylos (6. – 5. saj eKr)
Selleks kasutati erilisi ehitisi või nende territooriume, mis vaatamata pühakspidamisele polnud ometi templid. Viljakus jumala Dionysuse auks peeti pidustusi, mille rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente. Rongkäikudes osalesid alati Dinoysuse mütoloogilisi kaaslasi saatüreid soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid ülistuslaule. Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Kogu klassikalise ajajärgu kuulusid etendused Dionysuse auks pidustuste kavva. Dionysuse teater kerkis Akropoli nõlval, kus asus hiigelsuur, kuni 17 000 pealvaatajat mahutav väljak. Viienda sajandi Ateenas, mille teatri kohta on kõige üksikasjalikumad andmed, toodi pidustuste esimesel päeval jumala kuju uhkes rongkäigus Atika äärealal paiknevast templist Ateenasse ja sealt püsti Akropoli jalamil paiknevas teatris. Järgnevad neli päeva kulusid
Draama esituspaigaks kujunes Ateenas teater ruum, mis koosnes kolmest põhiosast Orkestra ehk ringikujuline tantsuväljak, stseen koht kus näitlejad said oma kostüüme vahetada ning theatron ehk vaatamispaik. Kreeka tragöödiat tõlgendati kui sokulaulu, kus rongkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilisi kaaslasi saatüreid soku pea ja sabaga inimesekujulisi olevusi kehastavad mehed, kes näitasid ülemeelikust ja laulsid jumalate ülistuslaule ditürambe. Neist sokulauludest on saanud nime tragöödia. Tragöödia tunnused tõsine tegevus, lõpule viidud tegevus, kunstipärane kõne lõbupakkuv kõne, pöörakud ehk peripeetiad ning äratundmine. 4. sajandil andis Aristoteles esimese määraatluse, mida mõista tragöödia all ,,Poeetika" seda peetakse esimeseks kirjandusteoreetiliseks tekstiks maailmas. Aristoteles pidas tragöödia vaatamist väga oluliseks. Tragöödia äratab inimeses hirmutunnet ja kaastunnet
Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemine iseseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega. Tema auks korraldati riitusi, mille rongkäigud sisaldasid ka näidendi elemente. Rongkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilised kaaslased saatürid, kes kujutasid endast soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime. Saatüreid kehastasid mehed ning nad käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule ditürambe. Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Tragöödia on lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega ülevvõimas kurbmäng, mis käsitleb olemise kõige tähtsamaid küsimusi nagu inimese suhe jumalatesse, vabadusse, saatusesse, süüsse, vastutusse. Kreeka tragöödia algas tegevuse sissejuhatuse proloogiga. Seda esitasid näitlejad. Järgnes koori saabumine orkestrale ja lavalaul parodos. Edasi tulid dialoogilised osad näitlejatelt ja koorilt ehk episoodid. Episoodide vahel laulis koor
Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemine iseseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega. Tema auks korraldati riitusi, mille rongkäigud sisaldasid ka näidendi elemente. Rongkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilised kaaslased saatürid, kes kujutasid endast soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime. Saatüreid kehastasid mehed ning nad käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule – ditürambe. Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia. Tragöödia on lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega ülevvõimas kurbmäng, mis käsitleb olemise kõige tähtsamaid küsimusi nagu inimese suhe jumalatesse, vabadusse, saatusesse, süüsse, vastutusse. Kreeka tragöödia algas tegevuse sissejuhatuse – proloogiga. Seda esitasid näitlejad. Järgnes koori saabumine orkestrale ja lavalaul – parodos. Edasi tulid dialoogilised osad näitlejatelt ja koorilt ehk episoodid. Episoodide vahel laulis koor
Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. (pildil) Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Rongkäikudes osalesid Dionysose mütoloogilisi kaaslasi saatüreid - soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule ditürambe. (Nahkur,A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos kits, sokk + o(i)de laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamises. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud jumalate meeleheaks sokuohvri toomisega või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas
näidendi elemente. Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. (pildil) Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Rongkäikudes osalesid Dionysose mütoloogilisi kaaslasi saatüreid - soku pea ja sabaga inimesekujulisi metsavaime kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid jumalale ülistuslaule – ditürambe. (Nahkur, A.2005, lk 27) Neist sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr traigoidia: tragos – kits, sokk + o(i)de – laul). See arenes välja tavapärases jumalate austamiseks. Selles on oluline koht 5. sajandil, mil koorile lisandus näitleja, kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad teatrietendused olid seotud jumalate meeleheaks sokuohvri toomisega või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala
annaabi.ee 
