eelkõige pärit Itaalia linnadest või provintsidest. Ametliku religiooni kõrval levisid idamaise päritoluga kultused ja müsteeriumid. Filosoofia ergutas ebausku, rooma filosoofid eemaldusid teoreetilistest küsimustest, piirdudes praktilise moraaliga, erinevused stoikude ja epikuurlaste vahel kadusid. Levis retooriline haridus, arenesid filoloogia ja õigusteadus. Kunstile oli omane väline sära ja sisu vaesumine. Loodi palju kolossaalseid ehitisi. Portreemaal ja skulptuurportree arenesid. Kirjandus Rooma kirjandusse saabus hõbedane ajajärk ¹. ,,Kirjanduselu keskuseks jäi endiselt Rooma, kirjandus tugines peamiselt kohalikule rooma traditsioonile, vabanedes otsestest kreeka mõjudest," kirjutab Kleis. (Kleis 1974: 94). Poliitiline teema kirjanduses kaotas tähtsuse ning muutus keisrite tegude lipitsevaks ülistuseks. Teater lõi täielikult lahku kirjandusest
arhitektuurist, annavad meile vulkaanipurske tagajärjel paksu tuhakihi alla mattunud linnad Pompeji ja Herculaneum. Basiilikakujunemine- oli avar piklik hoonetüüp, mille sambaread kolmeks või viieks lööviks jaotasid. Keskmine lööv oli sealjuures teistest laiem ja ka kõrgem, aknad paiknesid seinte ülaosas, külglöövide katuste kohal. Skulptuuris nagu ka muudel kunstialadel toimus hilise vabariigi ajastul erinevate traditsioonide ja stiilide segunemine. Rooma skulptuurportree õitsengu aluseks on esivanemate austamine. Eriti ülikute hulgas oli kombeks, et eelmiste põlvkondade esindajate portreepüste hoiti koduses majapidamises aukohal ja mõnikord pidustuste ajal kanti neid isegi rongkäikudel kaasas. Kunstnikud hakkasid suunama oma tähelepanu näo karakteriliste joonte edasiandmisele võimalikult täpselt. Realistlik portree oli aga siiski ainult üks osake rooma tolleaegsest skulptuurist.
rahvastele, eriti kreeklaste osaks. Nii juhtuski, et kui Rooma riik alistas Kreeka, vallutas kreeka kunst omakorda Rooma. Tervete laevalaadungite viisi toodi Kreekast skulptuure. Kui nende tagavarad lõppesid, hakati tegelema kopeerimisega. Just koopiate järgi tunnemegi paljusid tänaseks hävinud töid. Siiski loodi kaks iseseisvat ja kõrgetasemelist ala rooma skulptuuris: portreed ja ajaloolised reljeefid. Rooma skulptuurportree õitsengu aluseks on esivanemate austamine. Eriti ülikute hulgas oli kombeks, et eelmiste põlvkondade esindajate portreepüste hoiti koduses majapidamises aukohal ja mõnikord pidustuste ajal kanti neid isegi rongkäikudel kaasas. Tol ajal loodi arvukaid mälestusmärke ehk monumente, sealhulgas ka keiser Marcus Aureliuse ratsakuju. Reljeefidel jäädvustati tõelisi sündmusi ja võidetud lahinguid. Mööda Trajanuse sammast, mille otsas seisab keisri kuju, kulgevad spiraalselt
skulptuurportreele (pilt 6) eriomane hoolikas töötlemisviis ja faktuuri ja pinna suurepärane viimistletus, mis on tunnistuseks hellenistliku skulptuuri mõjudest, kuid samas on skulptor üritanud nägu kujundades rõhuda ja edasi anda rooma skulptuuri traditsiooni järgides individuaalseid jooni ja isikupära. Ta on kaugele kreekalastele omasest idealiseerimisest. Vastupidi kunstnik rõhutab oma etruski ja rooma eelkäijate vaimus kujutatava loomulikke defekte. Rooma skulptuurportree õitsengu aluseks on esivanemate austamine. Eriti ülikute hulgas oli kombeks, et eelmiste põlvkondade esindajate portreepüste hoiti koduses majapidamises aukohal ja mõnikord pidustuste ajal kanti neid isegi rongkäikudel kaasas. Selles on äratuntav neoliitilise esivanemate austamise kultuse pärandit, kuid roomlaste eripäraks oli juba eelnevalt mainitud traditsioon kujutada esivanemaid reaalselt sellistena nagu nad päriselu olid välja näinud
Mööda Trajanuse sammast, mille otsas seisab keisri kuju, kulgevad spiraalselt reljeefid stseenidega võitlusest daaklaste vastu. Reljeefid kaunistasid ka triumfikaari. Kamee Keiser Nero vaskmünt Portreed Omapärased teosed on kameed - reljeefid, mis uuristati eri värvi kihtidega kivist. Veel sadu aastaid pärast Rooma riigi hävimist olid käibel rooma mündid. Rooma skulptuurportree. Roomlase portree. u. 30 e.m.a. Patriitsi portree. u. 80 Marcus Tullius Cicero e.m.a. (106-43 e.m.a.) - oraator, kirjanik ja poliitik. Keiser Augustuse Julius Caesar (100-44 (valitses 31-14 m.a.j.) Keiser Nero (valitses
skulptuurportreele (pilt 6) eriomane hoolikas töötlemisviis ja faktuuri ja pinna suurepärane viimistletus, mis on tunnistuseks hellenistliku skulptuuri mõjudest, kuid samas on skulptor üritanud nägu kujundades rõhuda ja edasi anda rooma skulptuuri traditsiooni järgides individuaalseid jooni ja isikupära. Ta on kaugele kreekalastele omasest idealiseerimisest. Vastupidi kunstnik rõhutab oma etruski ja rooma eelkäijate vaimus kujutatava loomulikke defekte. Rooma skulptuurportree õitsengu aluseks on esivanemate austamine. Eriti ülikute hulgas oli kombeks, et eelmiste põlvkondade esindajate portreepüste hoiti koduses majapidamises aukohal ja mõnikord pidustuste ajal kanti neid isegi rongkäikudel kaasas. Selles on äratuntav neoliitilise esivanemate austamise kultuse pärandit, kuid roomlaste eripäraks oli juba eelnevalt mainitud traditsioon kujutada esivanemaid reaalselt sellistena nagu nad päriselu olid välja näinud
stiilide segunemine. Kõige suurem mõju oli kreeka hellenistlikul kunstipärandil, samas jäid rooma skulptorite teosed sel ajastu veel selgelt ja küllalt äratuntavalt roomalikuks. Seda on eriti märgata rooma portreeskulptuuris, mis jäi üsna pikaks ajaks hilise vabariigi ajalgi kreeka mõjudest puutumata. Kuigi tuleb nentida, et Sulla perioodil tugevnes selleski valdkonnas hellenistliku kunsti mõju, kuid juba 70.-60. aastatel e.Kr. on märgata reaktsiooni. Rooma skulptuurportree õitsengu aluseks on esivanemate austamine. Eriti ülikute hulgas oli kombeks, et eelmiste põlvkondade esindajate portreepüste hoiti koduses majapidamises aukohal ja mõnikord pidustuste ajal kanti neid isegi rongkäikudel kaasas. Selles on äratuntav neoliitilise esivanemate austamise kultuse pärandit, kuid roomlaste eripäraks oli juba traditsioon kujutada esivanemaid reaalselt sellistena nagu nad päriselu olid välja näinud
annaabi.ee 
