Araneae(ämblikulised) ehk rahvapäraselt ämblikud on ämblikulaadsete seltsi kuuluvad lülijalgsed. Eestis on ämblikulaadseid üle 520 liigi ning maaimas üle 42 000. Teadusharu, mis uurib ämblikuid, nimetatakse arahnoloogiaks, vastavat eriteadlast aga arahnoloogiks. Keha on neil 110 sentimeetri pikkune ja koosneb väliselt lülistumata pearindmikust ja tagakehast. Ämblikukuil on kaheksa jalga, putukatel neist erinevalt on kuus jalga. Ämblike tagakeha ei ole sklerotiseerunud, see lubab neil rohkem toitu säilitada. Ämblikele on iseloomulik kehaväline seedimine. Ämblikud viivad koos mürgiga oma ohvri kehasse seedemahlu mis lagundab ohvri koed ning hiljem tühjendavad ohvri söödava sisemuse. Ämblik toitub tekkinud vedelast energia- ja toitaineterikkast toidust. See vähendab jääkainete hulka kehas ja annab rohkem ruumi varude säilitamiseks saagirohkel perioodil. Ämblike tagakehas on kesksool tugevasti harunenud, mis
3. TOITUMINE JA SEEDIMINE Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on lõugtundlad, need lõpevad teravate küünisega, mille tipus avaneb mürginäärme juha. Hammustades valgub mürk ohvri kehasse ja surmab selle. Seejärel mähib ämblik ohvri võrku ja eritab suu kaudu tema kehasse seedenõret. Saak muutub vedelaks. Mõne aja pärast tuleb ämblik oma saagi juurde tagasi ja imeb toidu oma pugusse. Esmalt säilitatakse toit suures sopilises pugus. Ämblike tagakeha ei ole sklerotiseerunud, see lubab neil rohkem toitu säilitada. Seedenõresid eritab maks. Ämbliku lõugtundel 4. HINGAMINE Ämblik hingab raamatkopsudega. See koosneb paljudest lehekestest. Õhk kopsudesse pääseb tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Lisaks raamatkopsudele asuvad tagakehas veel lühikesed hingamistorukesed ehk trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. 5. ÄMBLIKULAADSED Ämblikulaadsed on ämblikuga sarnased lülijalgsed. a
sageli tugevasti lihtsustunud. Tagakeha on pikk ja koosneb 10 segmendist. Jalad on käigujalad. Nii ees- kui ka tagatiivad on peene soonestusega, eestiivad tagatiibadest palju suuremad ja tugevamad, nende siruulatus võib küündida kuni 7 mm. Tiivad murduvad kergesti. Selts: Kilkprussakalised (Grylloblattida) Kilkprussakalised on väliselt kõik üsna sarnased, 1-3 cm pikkused sihvaka kehaga kollakad või helepruunid putukad. Kehakatted nõrgalt sklerotiseerunud, kogu keha on kaetud peente karvakestega. Pea on ette suunatud, lame, väga liikuv; haukamissuised on ette suunatud. Ülalõuad on küll tugevad, kuid ilma mälumispinnata, seetõttu on toidu peenestamisel kõige olulisem lihasmagu. Liitsilmad paiknevad külje peal, koosnevad vaid vähestest osasilmadest; kuni 60 osasilma. Tundlad on kuni poole keha pikkused, aluslüli on teistest suurem ja jämedam. Tundlapiug on niitjas. Rindmikulülid on selgesti eristatavad, omavahel väga
5. Areng Viljastamine on kehasisene, st emaslooma kehas ühinevad seemne ja munarakk Ämblikud. Ämblikulised ehk rahvapäraselt ämblikud on ämblikulaadsete selts, kus on üle 42 000 liigi, neist Eestis üle 520 liigi. Ämblike keha on 0,490 millimeetri pikkune ja koosneb väliselt lülistumata pearindmikust ja tagakehast. Ämblikel on kaheksa jalga, putukatel neist erinevalt on kuus jalga. Ämblike tagakeha ei ole sklerotiseerunud, see võimaldab neil rohkesti varuaineid säilitada. Ämblikele on iseloomulik kehaväline seedimine. Ämblikud viivad koos mürgiga oma ohvri kehasse seedemahlu mis lagundab ohvri koed, hiljem tühjendades ohvri söödava sisemuse. Ämblike tagakehas on kesksool tugevasti harunenud, mis võimaldab toiduvarude säilitamist kehas. Ämblikel on madal ainevahetuse tase. Lisaks sellele on näidatud, et ainevahetuse taseme languse juures ei pruugi ämblike aktiivsus oluliselt langeda.
Tundlad kinnituvad laubale (pea kumerama ülapoole silmadevaheline osa) või põskedele (suuava ja silmade vaheline osa) ning on niitjad ja koosnevad 11 lülist, mis on mitmesuguse karvastusega. Suuava ümbritsevad haukamissuised ning katavad ülahuul, mis võib olla peakilbiga liitunud ja alahuul, mis kinnitub tugevale lõuaosale. Üla – ja alahuule vahel paiknevad ristsuunaliselt liikuvad lõuad. Ülalõuad on tugevasti sklerotiseerunud, alalõuad on nõrgemad (Haberman, 1968). 2 Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk-ja tagarindmikust. Kõige tugevamini on välja kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt kattetiivad, mille ülesandeks on tagarindmikule kinnituvate lennutiibade ja looma tagakeha katmine. Kattetiibade kokkupaneku joont keha keskel nimetatakse õmbluseks. Tagarindmik on
Lima on kaitseks vaenlaste ja ebasoodsate keskkonnatingimuste eest, samuti noortele vastsetele kaudselt esimeseks toiduks (vastsed söövad planktonorganisme, kes limast toituvad). Munastaadium kestab tavaliselt 9 - 24 päeva. Noored vastsed on erinevalt vanematest head ujujad. Ka pole neil seljal veel trahheelpuseid, need ilmuvad alles pärast esimest kestumist. Vastsete morfoloogia ja eluviisid Kigi ehmestiivaliste vastsete pea on väga tugevasti sklerotiseerunud. Tundlad on väga lühikesed, lühemad kui lugkobijad. Viimased on ilmselt osa tundlate funktsioone enda peale vtnud, loom liigutab neid pidevalt. Rindmiku kolm segmenti on üksteisest hästi eristatavad. Eesrindmik on alati tugevasti kitiniseerunud, kesk- ja eriti tagarindmik on tunduvalt rnemate katetega. Jalad on hästi arenenud, eesjalad on sageli teistest pikemad, sest on olulised nii saagi püüdmisel kui koja ehitamisel. Tagakeha on
Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu (pedes), kesk- ja tagarindmikule ka tiivad (alae).
Toituvad peamiselt taimede tüvel, okstel ja okastel, harvem lehtedel ja juurtel. Nõgestel ja teistel rohttaimedel on tavaline nõgese-plaattäi Orthezia urticae. Eestis 7 (võiks olla umbes 60) liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Nokalised Rhynchota Alamselts: Lutikalised Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted sklerotiseerunud. Suised on pistmistüüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistelgi, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu on lutikalistel kaks paari. Nendest eesmised on nahkjad kattetiivad -hemielytrae, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Liikide arv: 40 000 55 000, Eestis 467 Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
annaabi.ee 
