Pyrrhon Elulugu · Sündis umbes 360 eKr Elis Kreekas. · Peetakse esimeseks skeptikuks ja kes oli tema järgi nimetatud koolkonna pürronismi rajaja. · Pyrrhon oli algul maalikunstnik, hiljem hakkas ta Demokritose teoste mõjul filosoofiks. · Pyrrhon võttis koos Anaxarchosega osa Aleksander Suure retkedest idamaadele ning õppis Indias gümnosofistidelt ja Pärsias maagidelt. · Naasnud Elisesse, elas ta vaeselt, kuid elislased ja ka ateenlased austasid teda väga. · Ta sai Ateena kodakondsuse. Õpetused
kõike, mida ei saa tõestada. Ainukeseks valdkonnaks, mida ei saa kahtluse alla seada on aprioorne teadmine. Ei saa kahelda aritmeetikas - näiteks selles, et 1+1=2, kui lähtuda kümnendsüsteemist. Praktilises elus lähtutakse neist uskumustest, mis näivad olevat piisavalt põhjendatud, nõudmata tõestusi. Skeptitsismi on nimetatud ka agnostitsismiks. Sellisel juhul nimetatakse skeptitsismiks kahtlemist teadmise võimalikkuses. Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks kuigi see sõna tähistab ka lihtsalt kahtlejat inimest, kellele on omane skepsis. Sõna skepsis tähistab ka skeptitsismi (seda põhiliselt antiikfilosoofia skeptiliste koolkondade nimetusena). Hilisantiikajal tähendas skeptik filosoofi, kes kõige kohta otsustustest hoidub. Sõna skeptik pärineb kreeka keelest (skeptikos ,,vaatlev, uuriv"). Põhimõtteliselt tuleks iga filosoofi nimetada skeptikuks, sest enne otsustamist selle või teise seisukoha kasuks on ta asja uurinud.
toob iga troobi kohta välja ka lühikese selgituse. Referaadi koostamisel on kasutatud kokku viite allikat. Nendest neli moodustavad raamatud ning üks on internetiallikas. 1 SKEPTITSISMIST ÜLDISELT Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad. Skeptitsismi nimetati vanakreeka keeles skepsis, mis tähendab täpsemalt järele vaatamist, kontrollimist, otsimist. Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks. Sõna skeptik pärineb kreekakeelsest sõnast skeptikos, mis tähendab ,,vaatlev" või ,,uuriv". Argiteadvuses on levinud ettekujutus skeptikust kui kõiges kahtlejast. Tavatähendusest tuleb siiski eristada sõna filosoofilist tähendust. Põhimõtteliselt võiks iga filosoofi nimetada skeptikuks, sest enne otsustamist selle või teise seisukoha kasuks on ta asja uurinud. Kuid filosoofia traditsioon seostab sõna skeptik sellise mõttetargaga, kes ainult vaatleb ja
(ehk prohvet Mani pooldajaks), mille põhisisu oli, et kogu universum on hea ja kurja, valguse ja pimeduse võitlusväli. Mateeria on kuri, vaim on hea, ja iga inimolend on segu mõlemast. Sellele lisandub veel hing, mis igatseb pääseda oma materiaalsest kehast. Peagi aga muutus ta manihheistide argumentide suhtes skeptilisemaks ning arenes välja skeptikuks sellises tähenduses, nagu see oli filosoofilise vooluna kujunenud Platoni asutatud akadeemias. Peagi leidis ta aga enda jaoks ristiusu, kuid kuna ta oli Platoni filosoofia mõju all, võttis ta selle endaga ka ristiusku kaasa. Ta sulatas kokku platonismi ja ristiusu. Ta väitis, et skeptikud peavad eksima, sest kõiges kahtlemiseks tuleb kõigepealt ise olemas olla ja järelikult mu enda eksistents on midagi, milles
paneb ning see on igapäeva seisukohalt väga arukas: me usume, et tuli kõrvetab ning vesi värskendab, sest teistsugune arvamus põhjustaks liiga suuri kannatusi. Religioonikäsitus. Hume ei kuulutanud ennast kusagil ateistiks, kuigi tema arutlusi religiooni kohta tõlgendatakse sageli ateistlikuks. Tõenäoliselt oleks korrektsem nimetada Hume agnostikuks (kr. k. a- eitus gnosis- teadmine, tunnetus ehk see kes peab millegi teadasaamist või tunnetamist võimatuks) või skeptikuks, sest näitas ta, et Jumala olemasolu tõestamise katsed ei ole edukad olnud, aga ega see ei tähenda, et Jumalat ei ole. Hume kritiseeris kaht argumenti, mille abil on püütud tõestada Jumala olemasolu. Teleoloogilise argumendi kriitika. (meeldetuletuseks teleoloogiline ehk eesmärgipärane argument: 1) me täheldame maailmas korda ja plaanipärasust 2) see kord ja plaanipärasus ei saa olla juhus, vaid see peab olema planeeritud. Järelikult: 3) on olemas planeeriv olend- jumal
David Hume'i skeptitsism David Hume oli Soti filosoof, ajaloolane ja esseist. Ka peetakse teda kõige olulisemaks inglise keeles kirjutanud filosoofiks ja viimaseks kolmest suurest briti empiirikust. Skeptitsism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt meil kas ei ole mingit teadmist või ei saa olla propositsionaalset teadmist kas mitte millegi kohta või mingis kindlas valdkonnas. Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks, kuigi see sõna tähistab ka lihtsalt kahtlejat inimest, kellele on omane skepsis. Skeptitsism on positsioon, mille kohaselt otsustuse tõesus ei ole tunnetatav. Skeptitsism tuleneb positiivse teadmise ebaõnnestumise kogemustest, erinedes sellega kahtlusest, millega kriitiline mõtlemine peab algama. Ühe argumendi selle kasuks, et taju ei ole usaldatav, esitas David Hume. Selle kohaselt meil ei ole võimalik välismaailma kohta midagi teada, sest selleks me peaksime teadma, et meie
4) Meos, Indrek. Antiikfilosoofia. Tallinn : Koolibri, 2000. lk. 128 138 http://www.hot.ee/indrme/skeptiku.htm Skeptikud moodustasid VanaKreeka filosoofilise koolkonna, mille rajajaks on Pyrrhon Elisest (u 365 275 e.m.a). Argiteadvuses on levinud ettekujutus skeptikust kui kõiges kahtlejast. Tavatähendusest tuleb siiski eristada sõna filosoofilist tähendust. Sõna skeptik pärineb kreeka keelest (skeptikos vaatlev, uuriv). Põhimõtteliselt tuleks ju iga filosoofi nimetada skeptikuks, sest enne otsustamist selle või teise seisukoha kasuks on ta asja uurinud. Kuid filosoofia traditsioon seostab sõna skeptik sellise mõttetargaga, kes ainult vaatleb ja uurib ning lõpuks jätab ikka otsustamata, sest selgub, et nii poolt kui ka vastu on võrdselt tugevaid argumente. Kreeka filosoofskeptik Sextus Empiricus (200 250 m.a.j) kirjutas peamistest filosoofia koolkondadest nii:...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised
annaabi.ee 
