lärmakam ja närvilisem, ta läheb vanatädile külla ainult kohustusest, kuid ei oma tema suhtes eriti kaastunnet. Koos moodustavad nad üpris siira abielupaari, kes viiakse oma mugavustsoonist ebatavalisel viisil välja. Vanatädi kirjeldatakse kõige täpsemalt ning värvikamalt, esialgu jätab ta üsna hariliku eaka naise mulje. Siiski tuuakse Jaani silme läbi esile mõned pigem õõvastavad detailid nagu näiteks roosakas barett, mis nägi välja, nagu oleks vanatädi skalpeeritud. See ei tähenda, et tädi oleks meelega tahtnud oma külalisi ehmatada. Vastupidi, vanake on tegelikult viisakas ja sõbralik, kuid ei paista lihtsalt mõistvat, et ta käitumine ja lood nii palju ebamugavust tekitavad. Jaaniga kohtudes kiidab ta mehe suurust ning tugevust. Ilmselgelt on tegu üksiku vanainimesega, kes ei julge enam majast väljudagi ning kel pole vestluskaaslasi. Kuidas tegelased suhtuvad iseendasse pole teada, kuna lugu ei ole nii põhjalik.
Samas on teada, et üksikud vanainimesed tahavad väga rääkida, neil tekiks nagu tunne, et kohe-kohe pole enam kuulajaid ja kõik peab saama öeldud. Eakate inimeste olemust on Kivirähk tabanud ka selles, et neil tulevad meelde kõik endisaegsed asjad, praeguseid nad lihtsalt ei mäleta. Vanatädi välimus on Jaani jaoks algselt väga õõvastav – ta nägu on kortsus, kannab millegipärast oma kodus kulmudeni ulatuvat roosat baretti, mistõttu näeb ta nüüd välja justkui skalpeeritud. Käed on vanal naisel haprad ja peenikesed ning ta kõneleb imepeenikese kileda raugahäälega. Loo lõpp jääb aga lahtiseks – peale suurt veeuputust näeb Jaan enda abikaasat mõni meeter eespool lauajupist kinni hoidmas ja seejärel triivib vanatädi reformvoodiga temast mööda, ise samal ajal ikka oma absurdseid mälestusi jutustamas. Loo viimaseks lauseks jääbki „Ja siis ei olnud enam üldse midagi kuulda.“ – lugeja ei saagi teada, kas Margit ja Jaan said
inimtühja linna, vanatädi majalt koorub krohvi, selle seinad on täis soditud, aknast vaatab välja lumivalge näoga lummutis/vanamees, trepikoda haiseb „nagu ikka“ kuse ja praetud kala järgi. Margit ise aga rõhutab, kui väga ükskõik tal vanatädist on. Ja vanatädi ise näeb otseloomulikult samuti õõvastav ja rusuv välja – lisaks kõigele muule on tal peas roosa barett, mis „jättis tegelikult mulje, nagu poleks ta lihtsalt kiilakas, vaid lausa skalpeeritud“. („See oli kuidagi õõvastav. Jaanile tuli mõte, et oleks hea juba koju tagasi minna.“) Ja ka vanatädi käsi on muidugi kole, „peenike ja habras nagu mõne linnu tiib, millelt on kõik suled ära kitkutud“, ta kõneleb „imepeenikese raugahäälega, mis kohati lausa kiledaks muutub“. Stritsel muidugi kukub põrandale ja ka lillede ja vaasiga on äpardusi, sest kuidas võiks miski normaalselt kulgeda, kasvõi hetkeks? Selleks Kivirähk võimalust ei jäta
Kõige uhkem neist on Nõiakivi 405 lohuga. Lohukivid võisid tekkida viljakuskultuse või päikesekultuse ajendil. Osa arheolooge arvavad, et need on tekkinud surnute austamise rituaalide käigus. Varane tarandkalme tekkinud ~3. saj eKr, mil on toimunud muutused ühiskonnas, millest annavad tunnistust uut tüüpi muistised ning raudesemete sagenemine ergo tekkis eliit. Tõugu tarandkalmes töötas antropoloog, kes täheldas põlenud pealuutükke, mille pea oli enne põletamist skalpeeritud. Ilmselt on eksisteerinud mingi kolbakultus pea skalpeeriti, et kolpa kiiremini kätte saada. Tarandkalmeid (varaseid) on leitud kokku 24, rohkem Saaremaalt ning Põhja-Eesti rannikult Uut tüüpi põllud põllupiirid korrapärased, sarnased Taani, Iiri ja Inglismaa põldudega (nn keldi- ehk lateenipõllud) Asulad avaasulad; mäepealsed asulad (18), mil puuduvad kindlustuste jäljed. Varased ringvallid (ringvall > a) pühapaik? b) linnused? c) neemiklinnused ?)
Keksmine rauaaeg · Rahvasterännuaeg 450-600 · Eelviikindiaeg 600-800 Noorem rauaaeg · Viikingiaeg 800-1959 · Hilisrauaaeg 1050-1225 EELROOMA-RAUUAEG Ilmuvad uut tüüpi kalmed, neljakandilised (Rooma-rauaajast), need olid varased tarandkalmed. N: Saaremaal on need koos. Aeg-ajalt esines ka põletusmatuseid. Tõugu külast leiti varaseid tarandkalmeid. Tuli välja, et pead olid osadel seal skalpeeritud. See võis olla nt selleks, et pea kolju oli tähtsal kohal ja taheti, et kolju oleks puhtam.. ülejäänud kalmete luumaterjal ei ole ilusti läbi töötatud. Miks kalmetüüp muutus? Tõenäoliselt on eeskujusid Skandinaavast. Seoses sellega, et õpiti ise rauda tootma, sepp oli jumal jne. Asulatel on välja eristatud mitmeid rühmi (tegu oli üksikasulatega): Kaali kraatri jalamil on võimas ringmüür kusagil kunagi. Saaremal on veel Võhma
Eesti rauaaeg. Eesti rauaaeg jaguneb vanem, keskmine ja noorem, need jagunevad veel kaheks Vanem rauaaeg: Eelrooma rauaaeg 500 eKr – 50 pKr. Algust on keeruline määrata. 6. saj jõudsid meieni esimesed raudesemed, need olid väga väikesed. Üleminek rauale esialgu materiaalses kultuuris ei eristu. On kivikirstkalmed, on lohukive ja palju eelnevalt kasutusel olnud esemetüüpe. Kivikirstkalmete hulgas on ka natuke uhkemid haudu. Ühest kalmest leiti skalpeeritud kolp, osal on koljud puudu ja kolju asub kuskil eemal st koljul oli eriline tähendus, see pani vahel posti otsa, et esivanem jälgida saaks. Ilmusid uued kalmed ehk tarandkalmed, surnud maeti neljakandilistesse taradesse. Tuleb ka põletusmatust. Ühiskonnas toimusid muutused, tekkis uus eliit, kes võis olla seotud raua tootmisega. Varased tarandkalmed on levinud vaid rannikuvööndis, see viitab, et rahvast on tulnud ka väljaspoolt
annaabi.ee 
