nende tähistatud asjade/situatsioonide kujutlemine. Osaleb ka välimise kõne ettevalmistamises ja kontrollis Välimine - see mida teised kuulevad Suuline - põhiline on see,et kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasut dialoogis miimikat,zeste, intonatsiooni Kirjalik teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga, peab olema hoopis üksikasjalikum ja täpsem, muidu on oht sellest mitte aru saada,kuna otsene tagasiside ja situatsioonikontekst puuduvad. Afektiivne situatsiooniline, impulsiivne, suulist väljendav reaktsioon ( ah, kas tõesti, oot- oot, ai ai, oops, damn jne). Kajastuvad emotsioonid, ei ole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav Dialoog - kahe inimese vestlus Monoloog - üksi kõnelemine Motoorne ja sensoorne afaasia kõne produktsiooni ja kõne mõistmise häired Kõne funktsioonid - Suhtlemiseks kommunikatsioon, ekspressioon Mõtlemiseks signalisatsioon, üldistamine
kasutatakse dialoogis žeste, miimikat, intonatsiooni. Suhtluses saadav tagasiside võib oluliselt muuta sõnade tähendust. Suuline kõne on võrreldes kirjalikuga palju lühem, sõnavaralt erinev, grammatiliselt vähem korrektne. - kirjalik kõne – on teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga, peab olema hoopis üksikasjalikum ja täpsem, sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagasiside ning situatsioonikontekst puuduvad. Mõtete napp, selge ja arusaadav väljendamine kirjalikus kõnes pole sugugi lihtne. - afektiivne kõne – on situatsiooniline, impulsiivne, suhtumist väljendav reaktsioon. Asjaoludele, et kõne on afektiivne, et temas kajastuvad emotsioonid, et ta pole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav. Kõne paraverbaalsed tunnused Helilised tunnused:
Suhtluses saadav tagasiside võib oluliselt muuta sõnade tähendust. Suuline kõne on kirjalikuga võrreldes palju lühem, sõnavaralt erinev, grammatiliselt vähem korrektne. 39 Kirjalik on teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga, peab olema hoopis üksikasjalikum ja täpsem, sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagasiside ning situatsioonikontekst puuduvad. Afektiivne on situatsiooniline, impulsiivne, suhtumist väljendav reaktsioon. (,,ah", ,,kas tõesti", ,,oot-oot", ,,oops"). Kõne funktsioonid Suhtlemiseks: Kommunikatsioon ja ekspressioon; Mõtlemiseks: signalisatsioon ja üldistamine. Assotsiatiivne eksperiment Asjaoludele, et kõne on afektiivne, et temas kajastuvad emotsioonid, et ta ei ole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav, on üles ehitatud ka nn assotsiatiivse eksperimendi idee. (puu lehed, lehm-piim jt)
dialoogis zeste, miimikat, intonatsiooni. Suhtluses saadav tagasiside võib oluliselt muuta sõnade tähendust. Suuline kõne on kirjalikuga võrreldes palju lühem, sõnavaralt erinev, 25 grammatiliselt vähem korrektne. Kirjalik on teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga, peab olema hoopis üksikasjalikum ja täpsem, sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagasiside ning situatsioonikontekst puuduvad. Afektiivne on situatsiooniline, impulsiivne, suhtumist väljendav reaktsioon. (,,ah", ,,kas tõesti", ,,oot-oot", ,,oops"). Kõne funktsioonid Suhtlemiseks: Kommunikatsioon ja ekspressioon; Mõtlemiseks: signalisatsioon ja üldistamine. Assotsiatiivne eksperiment Asjaoludele, et kõne on afektiivne, et temas kajastuvad emotsioonid, et ta ei ole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav, on üles ehitatud ka nn assotsiatiivse eksperimendi idee. (puu lehed, lehm-piim jt)
võetakse vastu kõrvade kaudu. Põhiline on see, et kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasutatakse zeste , miimikat , intonatsiooni. Kirjaliku kõne kirjapandu pole selle ainus peatunnus. Kirjalik kõne on ka teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga , peab olema hoopis üksikasjalikum ja täpsem , sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagasiside ning situatsioonikontekst puuduad. Afektiivne kõne on situatsiooniline, impulsiivne, suhtumist väljendav reaktsioon ("ah", "kas testi", "oot-oot", "ai-ai" jmt) Afaasia on osaline või täielik kõnelemisvõimetus, mis ei tulene kõneelundi puudest. Peamiselt on tegemist kõnekeskus(t)e anatoomilis-füsioloogilis(t)e kahjustus(t)ega. Eristatakse kõneproduktsiooni ja kõne mõistmise häireid. Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused Kõn mitteverbaalsed komponendid
võetakse vastu kõrvade kaudu. Põhiline on see, et kuulaja ja rääkija on ühes ja samas situatsioonis ning seetõttu kasutatakse žeste , miimikat , intonatsiooni. Kirjaliku kõne kirjapandu pole selle ainus peatunnus. Kirjalik kõne on ka teistsuguse lauseehitusega, erisuguse sõnavaraga , peab olema hoopis üksikasjalikum ja täpsem , sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagasiside ning situatsioonikontekst puuduad. Afektiivne kõne on situatsiooniline, impulsiivne, suhtumist väljendav reaktsioon (“ah”, “kas testi”, “oot-oot”, “ai-ai” jmt) Afaasia on osaline või täielik kõnelemisvõimetus, mis ei tulene kõneelundi puudest. Peamiselt on tegemist kõnekeskus(t)e anatoomilis-füsioloogilis(t)e kahjustus(t)ega. Eristatakse kõneproduktsiooni ja kõne mõistmise häireid. Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused Kõn mitteverbaalsed komponendid
annaabi.ee 
