jäid alles ka Vene võimu all. Esimene Vene keiser, kes jättis need kinnitamata, oli 1881.aastal troonile astunud Aleksander III. Seni saksakeelne Tartu ülikool muudeti samuti venekeelseks (saksa keel jäi alles vaid usuteaduskonda) ja sinna tuli õppima suurel hulgal üliõpilasi Venemaalt. Eestlastest ülikooli lõpetanutel ei õnnestunud sageli tööd kodumaal ja nad pidid siirduma kaugematese Venemaa sisekubermangudesse. 1893.aastal nimetati Tartu ümber Jurjeviks. 1880.aastaist kuni oma sulgemiseni (1893) jäi juhtivaks rahvuslikuks institutsiooniks Eesti Kirjameeste Selts (EKmS) ,,Rahvale lähenemiseks" ja eestikeelse ilukirjanduse tutvustamiseks hakkas EkmS alates 1887.aastast Tartus korraldama nn kirjanduse võidupidusid. Need olid suured seltskonnaüritused, mida peeti vabas õhus, ohke rahva ja paljude esinejatega. Ometi oli kirjanduse võidupidudel kultuuriloos oma roll
Kuid oli üks esimesi piirkondi Euroopas, kus algas demograafiline üleminek – levis läänelik abielutüüp, mis kergitas abiellumisiga ja vähendas laste arvu, samuti kasvas vallaliste arv. Erandlik ka see, et rahvastik elas suures osas veel 19.saj lõpul maal, kuigi oli kirjaoskaja ja ka väljarännupotentsiaalikas, mis on tavaliselt omane linnastunud ühiskondadele. Intensiivne väljaränne 19.saj lõpp/20.saj algus: seoses rahvaarvu kasvuga ränne Vene sisekubermangudesse, Ingerimaale, Pihkvasse, ka Siberisse ja Kaukaasiasse ning Peterburi (suurim eesti elanikkonnaga linn peale Tallinna); 20.saj alguses Uus- Meremaale, Austraaliasse, Brasiiliasse. Pärast I ms’i demograafilise ülemineku tipp läbi saanud, osa rahvast rändas nt Lääne-Euroopasse, samas ränne vähenes ja iive hakkas langema (negatiivne esmakordselt ’29.aastal). Pärast II ms’i oli rahvaarv vähenenud sõjakannatuste tõttu, hävinud olid
( Kunda ja Aseri tsemenditehased). Tööstusettevõtted kuulusid peamiselt Venemaa suurettevõtjaile, välismaa (Saksa, Prantsuse, Inglise) ja Balti-Saksa kapitalile. Vaid mõningane osa väikeettevõtetest kuulus Eesti ettevõtjatele. Muutused külaelus- Külas süvenes sotsiaalne kihistumine- üksikute jõukate suurtalunike kõrval hakkas domineerima iseseisvate väikepõllumeeste kiht. Suurenes maatameeste ja kehvikute hulk. Paljud inimesed kolisid linnadesse, mindi ka Vene sisekubermangudesse ja välisriikidesse.20.saj.alguseks kujunes teravaks probleemiks maapuudus. Peamiseks põllumajandusharuks kujunes piimakarjakasvatus. Võeti osa põllumeeste seltside tegevusest, kust saadi õpetust maaharimise ja loomakasvatuse kohta. Algas ühistegevuslik liikumine. Loodi piimaühistuid (hoolitsesid piima ümbertöötlemise ja turustamise eest), masinaühistuid (koos osteti kalleid põllumajandusmasinaid). Kasutatud kirjandus
olnud kiita, see informatsioon jõudis tagasi Eestisse, see manitses teisi koju jääma. Vene keskvalitsus nõudis, et talupoegade liikumisvabadust tuleb laiendada. 1863.aastal kõikides Balti provintsides kehtestati passikorralduse seadus, mis sätestas, et Balti provintsides võivad talupojad vabalt ringiliikuda. Väljaspool Balti kubermange, sisekubermangudes 30 versta laiuselt võisid talupojad asuda ümber, asuda elama. 1 verst= pisut rohkem kui 1 km. Liikumiseks kaugemale sisekubermangudesse oli vaja hankida eraldi pass, plakatipass, mida väljastati maakonnakeskuses, Maakonna Rentei (tegeles peamiselt maksukogumisega). Ainuke tingimus oli see, et kõik maksud pidid olema õiendatud. Massilisem väljarändamine saab alguse 1860.ndatel aastatel, siit järgnevalt järjest kasvavas joones. 1881-1897 Eestimaa kubermangus sündis 45 500 last, väljarändas ca 26 000 inimest. Põhiosa väljarännanutest moodustasid lahtisemad isikud, nn maaproletariaat, pankrotti läinud taluperemehed.
saabunud kunagi. Maltsveti toetajad leidsid teisi teid Krimmi. Väljarändamist soodustas raudteede ehitamine Vene impeeriumis 1861. 1864- Suurmärgukiri (Palvekiri). 1860. aastate reformid: Riigivalitsuse poolt vastu võetud reformid, mida nimetati ka kondanlikeks reformideks. Reformide peamisteks eesmärkideks oli riigi aladel olukorra ühtlustamine. 1863- Passi korralduse seadus, mis reguleeris talupoegade vaba liikumist Venemaa impeeriumis, võis ümber asuda Vene sisekubermangudesse kui oli hangitud pass. Passi saamiseks pidid olema täidetud kõik kohustused, koormised ja maksud makstud. 1865- Mõisniku õigus anda ihunuhtlus kaotati ära. 1866- Piirati kohtu õigust määrata ihunuhtlust. 1866- Vallaseadus ehk maakogukonna seadus. Seadus suuresti kehtestati tänu talupoegade protestidele ja palvekirjadele. Selle tulemusena mõis kaotas kontrolli talupoegade üle, vald muutus tõeliseks omavalitsus üksuseks talupoegade üle, mida mõisnik ei saanud kontrollida. Valla
omanikele. Saksamaa sõjasaagiks võib lugeda neid ettevõtteid, kelle omanikeks oli Vene riik v vene kodanikud. Muuhulgas läksid sa riigi kätte ka suured Tlnasse ehitatud sõjalaevatehased, mille väärtus oli tohutu. Samuti raudteetransport ja laevad, kuid need jäid tööle Baltikumi piirkonda. Majanduses üldnie laostumus Sa okupatsiooni ajal siiski süvenes. Ennekõike avaldus see tööstuses, kuigi langustendents oli alganud juba Ve aja lõpus. Langusele pani põhja evakuatsioon Ve sisekubermangudesse. Sakslased ei suutnud siinseid tööstusettevõtteid käivitada ka seetõttu, et puudusid kütusevarud. Silmas tuleb pidada ka seda, et Sa jaoks pakkus Baltikum huvi eelkõige põllumajanduspiirkonnana. Esialgu jäid seisma enamik seni veel töötanud tööstusev-d. 1918 pandi taas tööle lina-, tiku- ja tselluloosivabrikud. Tööstustööliste koguarv oli siiski vähenenud 5-kordselt. Põllumajandus... ... Ajutise Valitsuse üleskutse, millele oli alla kirjutanud Jüri Vilms
annaabi.ee 
