Väärismetallidena, paberrahana, hoiustena. Raha saab iseloomustada mitmeti. Esmajoones on raha vara, mida üldiselt aktsepteeritakse maksevahendina. Lisaks vahetusvahendi funktsioonile on raha ka arvestusvahend, akumulatsioonivahend, maksevahend ja teiste kaupade väärtuse mõõt. Raha kasutamine makse- ja vahetusvahendina vähendab äritehingutega kaasnevat ajakulu ning võimaldab majandusel areneda tootmise spetsialiseerituse tõttu. Rahvusvahelisel kaubandusel on võrreldes riigi sisekaubandusega järgmised erijooned:. 1) Ressursside mobiilsus riikide vahel on madalam kui siseriigis. Kuna materiaalsed ressursid ja tööjõud ei saa vabalt liikuda maade vahel, siis saab seda immobiilsust vähendada kaupade ja teenuste liikumine. 2) Iga maa kasutab oma, erinevat valuutat, teise riigi kauba ostmiseks tuleb oma valuuta vahetada teise maa valuuta vastu.
- transiit oli võõramaalaste käes (saksa ja inglise kaupmehed) - 17.saj. edenes Narva kaubandus tänu soodsale asendile Vene piiril - eksportkaubad: vili, Venemaalt lina, kanep, puit, tõrv... - importkaubad: sool, metall, heeringas, tubakas, vürtsid, vein, klaas, paber... - riik sai tulu tollimaksust c) Sisekaubandus: - säilis keskaegne korraldus, kus sisekaubandusega tegelesid väikekaupmehed. Nendevahelise konkurentsi leevendamiseks kehtestati väikelinnades kaupmeeste ülempiir (n. Viljandis 6) - 18.saj. said kohalikele kaupmeestele konkurentideks Vene kaupmehed (v.a. linnades), kes pakkusid kaupa odavamalt - sõbrakaubandus igal talupojal oli linnas kindel kaupmees, kellega äri ajada - olulisemad kauplemiskohad olid laadad laadapäevad nii linnas kui maal d) Käsitööndus
Aeg-ajalt hakkasid tekkima uued kaubanduse vormid. Sisekaubanduse esimesed mainimised on pärit 8.-9. sajandist. Kaubanduse pealinnaks saab Kiiev. Peamiseks kauplemise kohaks oli Venemaal turg. Kauplemine oli laada iseloomuga ja kõige tähtsamaks päevaks loeti reedet. 9.sajandil tekkisid kaubanduses rahalised suhted, see tähendab, et kauba eest hakati tasuma rahaga. Igal linnal oli oma turg, kus oli nii sise- kui ka väliskaubandus. Sisekaubandusega tegelesid tootjad ja väliskaubandusega kaupmehed. Järgmiseks etapp leidis aset 12.sajandil. Kaubandus süstematiseeritakse. Pärast kristluse vastuvõtmist viidi kaubandusprotsesse läbi kirikute järelevalve all ning nende läheduses. Kirikutes hoiti kaalusid ja sangpomme, samuti hoiti seal kaubanduslepinguid ja keldrites hoiustati kaupa. Alates 14.sajandi teisest poolest sai kaubanduse pealinnaks Moskva. 15.-16.sajandil käis kaubandus vürstiriikide vahel. Sisekaubandusest võtsid osa
Väärismetallidena, paberrahana, hoiustena. Raha saab iseloomustada mitmeti. Esmajoones on raha vara, mida üldiselt aktsepteeritakse maksevahendina. Lisaks vahetusvahendi funktsioonile on raha ka arvestusvahend, akumulatsioonivahend, maksevahend ja teiste kaupade väärtuse mõõt. Raha kasutamine makse- ja vahetusvahendina vähendab äritehingutega kaasnevat ajakulu ning võimaldab majandusel areneda tootmise spetsialiseerituse tõttu. Rahvusvahelisel kaubandusel on võrreldes riigi sisekaubandusega järgmised erijooned:. 1) Ressursside mobiilsus riikide vahel on madalam kui siseriigis. Kuna materiaalsed ressursid ja tööjõud ei saa vabalt liikuda maade vahel, siis saab seda immobiilsust vähendada kaupade ja teenuste liikumine. 2) Iga maa kasutab oma, erinevat valuutat, teise riigi kauba ostmiseks tuleb oma valuuta vahetada teise maa valuuta vastu.
· Vene ajal pakkus Eesti sadamalinnadele konkurentsi Peterburi sadam. · Eksportkaubad: vili, Venemaalt lina, kanep, puit, tõrv. · Importkaubad: sool, metall, heeringas, tubakas, vürtsid, vein, klaas, paber. · Riik sai tulu tollimaksust. Ka vene ajal (kuni asehalduskorrani) oli baltikum omaette majanduspiirkonnaks, mida muust Venemaast eraldas tollipiir. · Seetõttu levis salakaubandus. b. Sisekaubandus: · Säilis keskaegne korraldus, kus sisekaubandusega tegelesid väikekaupmehed. Nendevahelse konkurentsi leevendamiseks kehtestati väikelinnades kaupmeeste ülempiir. (n. Viljandis 6 ) · 18. saj. said kohalikele kaupmeestele konkurentideks Vene kaupmehed (v.a. linnades), kes pakkusid kaupa odavamalt. · Sõbrakaubandus igal talupojal oli linnas kindel kaupmees, kellega äri ajada. · Olulisemad kauplemiskohad olid laadad laadapäevad nii linnas kui maal. · P.-Eesti talurahva vahetuskaubandus soomlastega vili silkude vastu.
MAJANDUSINTEGRATSIOON- koostöö, mis toimub eri maade ettevõtete varem kooskõlastatud hangete vormis. Riikide majanduskoostöö peamised valdkonnad on tootmine, kaubandus, investeerin- gud, tööjõu ettevalmistamine ja infrastruktuuride arendamine ühtsete standardite järgi, informatsiooni- süsteemide majandusstatistika meetodite ja andmebaaside unifitseerimine. 4.2 Rahvusvaheline kaubandus Rahvusvahelisel kaubandusel on võrreldes riigi sisekaubandusega järgmised erijooned:. 1) Ressursside mobiilsus riikide vahel on madalam kui siseriigis. Kuna materiaalsed ressursid ja tööjõud ei saa vabalt liikuda maade vahel, siis saab seda immobiilsust vähendada kaupade ja teenuste liikumine. 2) Iga maa kasutab oma, erinevat valuutat, teise riigi kauba ostmiseks tuleb oma valuuta vahetada teise maa valuuta vastu.
annaabi.ee 
