niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad tiibade soomustest koosneva katte tõttu. Lapsuliblika röövik toitub paakspuul ja türnpuul. Röövik on liblika kiiresti kasvav arengujärk, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikute ainuke ülesanne on ennast täis süüa, et koguda energiat nukkumiseks
..200 aastat. Võrsed kollakaspruunid, koorelõvedega. Pungad väikesed, kuni 4 mm pikad, tipupung ja võrsed tipuosas veidi karvased, lehearmid kitsad. Vahel on jämedamad võrsed ja tüvekoor korkjad. Lehed kujult väga mitmesugused, enamasti 3 (5) tömbitipulise hõlmaga, terveservalised või vähearvuliste tömpide hammastega, pealt paljad, tumerohelised, alt heledamad. Õied rohekad, püstistes sarikpööristes.Viljad kuni 3 cm pikad kaksiktiibviljad paiknevad horisontaalselt, veidi sirpjalt kõverdunud. Põldvaher on hinnatud pargipuu, kasvades nii täisvalguses kui ka mõõdukas varjus ja taludes linnatingimusi. Noorelt kuni 15 aastani kiirekasvuline, siis kasvukiirus aeglustub. Eelistab viljakaid lubjarikkaid muldi, olles lubjalembeseim vahtrate seas, taludes hästi mulla kuivust. Euroopas kasutatakse laialdaselt hekitaimena, kuna moodustab tiheda lehestiku ja talub hästi kärpimist. Juurestik pinnapealne, rohkete narmasjuurtega. Väikese
Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Siiski on lapsuliblikas veidi hilisem kui koerliblikas, sest metsaaluse soojendab päike üles veidi hiljem. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Talvituvad mõlemad sood. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekasvalged. Altpoolt on neid raskem eristada, kuid emane on ikka heledam. Eestiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel on heledad sooned. Igal tiival on punakas laik. Tiibade siruulatus on 56 cm. Tiibade värvid on sillerdavad ja eredad soomustest koosneva katte tõttu. Maandudes panevad nad alati tiivad kokku. Lapsuliblika valmiku elueaks on mõõdetud 13 kuud, mis teeb temast ühe kõige pikema elueaga liblika. Selleks, et nii pikale elule vastu pidada, puhkab liblikas suvel sageli: mitmepäevased aktiivse tegutsemise ja
Paljad Karvased * pikalt ahenev nõelterav tipp; * lüheldased, jässakad; Picea glauca, P. pungens P. engelmannii, P.mariana läikivrohelised, alt sinakad; lühidalt teritunud tipp: sirpjalt kõverdunud; võrse õlgkollane: P.jezoensis P.omorika Okkad: Okkad: * tömpjad, poolviltu üles, hõõrumisel lõhn: * peened, lühikesed * võrse kollakashall; võra ülaosas P. glauca (pikkus 0,5...1,5 cm): P. mariana õhulõhesid ka okka pealküljel:
seborröa, lamatiste, fistulite, külmumise, emakakaela erosiooni, kolpiidi, proktiidi, paraproktiidi, angiini, parodontoosi, igemete veritsemise, imikute suuvalge ja mitmesuguste nahahaiguste puhul. 2.4.4. Harilik kibuvits (Rosa vosagiaca) Harilik kibuvits kasvab puisniitudel, paekalda serval, tarade ääres, väikeste saarte rannavallidel. Ta on kuni 2 m kõrgune lookjate või kaarjate võrsetega, mille ogad on sirpjalt küverdunud ja võrdlemisi väikesed. Koor on enamasti punakas või roheline, sagedasti kattunud sinkja vahakihiga. Ravimina kasutatakse mitmete kibuvitsaliikide vilju, "marju", Eestis peamiselt hariliku kibuvitsa vilju. Marjad kogutakse veidi aega enne valmimist, kui nad on juba punased, aga veel mitte pehmed. Koguda võib kuni külmade algamiseni septembris ja oktoobris. Külmast kannatanud marjad kaotavad kuivamisel palju C-vitamiini. Marju nopitakse ettevaatlikult, neid mitte muljudes
10. Mägimänd ja keerdmänd Mägimänd (Pinus múgo Turra) Mugo Mägimänni nimetus Itaalias Alpide lõunaosas. Nagu nimetus eeldab, on tegemist Kesk- ja Lõuna- Euroopa mäestikes kasvava põõsasja 3...7 m kõrguseks kasvava tõusvate okstega männiliigiga. Võrsed: noorelt helerohelised, hiljem tumepruunid, paljad. Pungad: piklikmunajad teritunud tipuga, pruunid, tugevalt vaigused. Okkad: 2...8 cm pikad, jäigad, sirged või veidi sirpjalt kõverdunud, peensaagja servaga, 2- kaupa, okkatipp lühidalt teritunud (pole torkav), tumerohelised. Käbid: noorelt tumevioletsed, valminult 2,5 kuni 5 cm pikad, munajad, läikivad, kastanpruunid, apofüüs nelinurkne või rombjas. Käbikandvus algab noorelt (10...15 aastaselt). Võimeline kasvama nii päikesepaistelistel kui varjulistel lubjastel ja kivistel mäenõlvadel, kasvama kuival pinnasel kas madala põõsana või kuni 20 m kõrguse puuna.
10. Mägimänd ja keerdmänd Mägimänd (Pinus múgo Turra) Mugo Mägimänni nimetus Itaalias Alpide lõunaosas. Nagu nimetus eeldab, on tegemist Kesk- ja Lõuna- Euroopa mäestikes kasvava põõsasja 3...7 m kõrguseks kasvava tõusvate okstega männiliigiga. Tsoon II. 1779. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: noorelt helerohelised, hiljem tumepruunid, paljad. Pungad: piklikmunajad teritunud tipuga, pruunid, tugevalt vaigused. Okkad: 2...8 cm pikad, jäigad, sirged või veidi sirpjalt kõverdunud, peensaagja servaga, 2- kaupa, okkatipp lühidalt teritunud (pole torkav), tumerohelised. Käbid: noorelt tumevioletsed, valminult 2,5 kuni 5 cm pikad, munajad, läikivad, kastanpruunid, apofüüs nelinurkne või rombjas. Käbikandvus algab noorelt (10...15 aastaselt). Võimeline kasvama nii päikesepaistelistel kui varjulistel lubjastel ja kivistel mäenõlvadel, kasvama kuival pinnasel kas madala põõsana või kuni 20 m kõrguse puuna.
Samblarinne on tüse, esinevad palusammal (D), laanik (D), kaksikhambad (D) (harilik ja lainjas), harilik karusammal, turbasamblad. HARILIK KAKSIKHAMMAS on üks vastupidavamaid metsasamblaid, mis suudab kasvada ka tugevasti tallatud puhkemetsades, hoidudes küll tüvede ja paljastunud juurte lähedusse. Kõik kaksikhambad on püstiste vartega, millele kinnituvad kitsad lantsetjad lehed. Harilikul kaksikhambal hoiduvad need ühele poole ja on eriti tipus sirpjalt kõverdunud (sambla tipp meenutab kihva või kulli küünt). HARILIK KARUSAMMAL (käolina) on suurim karusammaldest, tema varred võivad kasvada kuni 40 cm pikkusteks. Varre alumine osa on pruun ja lehitu, ülemisele osale kinnituvad jäigad tumerohelised lehed. Lehetipus on pruunikas ohe. Märja 25 ilmaga hoiavad lehed harali, kuiva ilma korral aga tihedalt vastu vart. Taim on
annaabi.ee 
