SINIKAS Sinikas on mustika perekonna taim. Seda näitab tema ladinakeelne nimi "Vaccinum", mis on sama kui mustikal. Seega peab sinikal ja mustikal ka palju ühist olema. Ja ongi. Kõigepealt on nad mõlemad suvehaljad kääbuspõõsad. See tähendab, et nad lasevad talveks lehed maha. Kuid mõlemal on veel selline ühine omapära, et noorte taimede lehed võivad ka külma talve üle elada. Iseloomulik on veel see, et nii sinika kui mustika marju katab sinakas või valkjas vahakirme. Õiedki on neil väga sarnased. Segamini neid perekonnakaaslasi tavaliselt siiski ei aeta, sest neil on ka piisavalt palju selgeid erinevusi.
Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie metsade üks parimaid marju ja juulikuus võime heades mustikametsades alati marjulisi kohata. Mustikamarjade kasutusvõimalused on väga laiad. Neist võib teha moos, mahla,
kogu sademetest tulev vesi ära Sinika marjad on mustikatest nõrguda ja koguneb Turbasammal on raba tähtsaim tunduvalt sinisemad ja mitte laugastesse. Huumushapete taim, suutes kasvada nii ümmargused ning erinevalt tõttu on laukavesi süngelt sademevee toitel ja väheste mustikast ei arene sinikal pikki pruunikas. Veel on rabavesi mineraalainete tingimustes, maasiseseid roomavaid happeline, sisaldades palju talletada vett ja muuta seda risoome, mille abil kiiresti orgaanilist ja vähe mineraalset happeliseks. Vett suudab levida. Nii sinika kui ka mustika marju katab mustad hoosuled ja kurgualune
Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme- nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Huvitav on ka mustika eluring. Talvel näeme, et mustikavarred seisvad täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Kuid huvitav on tema paljunemine. Seemnetega paljuneb ta harva ja seda siis, kui mõni lind on
välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Kanarbik Selline on näiteks männimetsade alune, kus (Calluna lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse vulgaris) liig või vähesus ei ole aga Sinika lehed on sinakasrohelised, sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides. Sinikal ei arene pikki roomavaid maasiseseid risoome, mille abil kiiresti levida. Sinikate suurel hulgal söömine võib tekitada mõnedel inimestel joobetunde. Harvem võib sinikas ka iiveldust põhjustada. Sinikas (Vaccinum uliginosum) Sookailu iseloomulikemateks tunnusteks on suured valged õiekännased varre ja selle
rannikualasid. Seal elavad veidrad kalad mudahüpikud, kes muda sees hüplevad, ja küttkala, kes suust tuleva veejoa abil putukaid okstelt maha paiskab, et siis nad vees kinni püüda. Seal elab ka ahve ning mõned maailma mürgisemad meremaod. 5.SOODE MARJAD 5.1 Sinikas Sinikas on mustika perekonna taim. Seda näitab tema ladinakeelne nimi "Vaccinum", mis on sama kui mustikal. Seega peab sinikal ja mustikal ka palju ühist olema. Ja ongi. Kõigepealt on nad mõlemad suvehaljad kääbuspõõsad. See tähendab, et nad lasevad talveks lehed maha. Kuid mõlemal on veel selline ühine omapära, et noorte taimede lehed võivad ka külma talve üle elada. Iseloomulik on veel see, et nii sinika kui mustika marju katab sinakas või valkjas vahakirme. Õiedki on neil väga sarnased. Segamini neid perekonnakaaslasi tavaliselt siiski ei aeta, sest neil on ka piisavalt palju selgeid erinevusi.
hiliskevadel. Rohurinde taimed jäävad tavaliselt lume ja jää alla ning kasvavad järgmisel aastal uuesti. Järgmiseks võiks vaadelda loomade kohastumisi. Loomadest on lindude kohastumused kõige huvitavamad. Kõige levinum kohastumus on väljaranne talvel. Väljarändajate hulka kuulub kiivitaja, kes talvitub Euroopas, täpsemalt Prantsusmaal, tutkas elutseb siin läbirände ajal (aprilli 2.pool-juuni lõpp ja juuli lõpp-september), sinikal-part rändab ära sügise lõpus, kui osa jääb ka siia, tikutaja (märts-oktoober), must-toonekurg (märts, aprill-august), lendab talvituma Aafrikasse või Lõuna-Aasiasse, valge-toonekurg (aprill-september), üliharva jääb ka talvituma, üldjuhul lendab Lõuna-Aafrikasse, suurkoovitaja (aprill-august), talvitub Inglismaal, Aafrika idarannikul ja Suurtel Sunda saartel. Nagu näha on kõige suurem kohastumus ränne, mis ulatub maailma kaugetesse paikadesse. Õhuniiskus
tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Paluhärg-hein:Palu-härghein ei ole ehk nii tuntud kui harilik härghein, kuid vähem levinuks ei saa teda küll pidada. Väiksema tuntuse põhjuseks on hoopis tagasihoidlikum välimus. Palu- härgheina õisiku tipul ei ole lillasid kõrglehti. Kõrglehed küll on, aga
Tiibade sirulaius on 4,4-5 cm. Raba-võiliblika isased on tumekollased ja emased valkjasrohekad. Ees- ja tagatiiva must servis on ühtlane ilma heledate laikudeta. Esitiiva keskosas on must tähn ja tagatiiva 10 keskosas heledam tähn. Tiibade välisserv on kitsalt erkpunane. Tagatiibade alakülg on pruunikas- kollane, keskel valge täpp. Liblikas lendleb juuni algusest juuli keskpaigani. Röövik toitub enamasti sinikal harvemini mustikal. Talvituvad röövikuna samblas ja jätkavad toitumist ning nukkuvad kevadel. Mitte eriti haruldane. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Raba-võiliblikas 25.06.2013 mets-harakputkel 11 Võiliblikate kollaaž 2.6. Suur- kapsaliblikas (Pieris brassicae) Suur- kapsaliblikas on levinud Euroopas, Põhja- Aafrikas ja Aasias. Eestis on ta tavaline avamaastiku liik. Iga 4-6 aasta järel on see liik eriti massiline
Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie metsade üks parimaid marju ja juulikuus võime heades mustikametsades alati marjulisi kohata. Mustikamarjade kasutusvõimalused on väga laiad.
annaabi.ee 
