,,Talvised teed"- 1931. ,,Läbi tuule ja vee" - 1931 ,,Vaadeldes rändavaid pilvi" - 1932. ,,Kuldsete lehtede all" - 1933. ,,Ladina köök" - 1934. ,,Kuningakübar" - 1935 ,,Tagala" - 1937. ,,Ktora godzina?" - 1938. ,,Punane kuma" - 1939. ,,Sõjarändur" - 1940 ,,Pikem peatus" - 1941. 2.2 Ja näidendeid: Ärimehed, 1912. Kapsapea, 1913. Laul õnnest, 1913. Paunvere, 1913. Pärijad, 1913. Mahajäetud maja, 1914. Arusaamatu lugu, 1919. Kalevi kojutulek, 1919. Onu paremad päevad, 1919. Sinihallik, 1919. Soo-tuluke, 1919. Viimne pidu, 1919. Ülemiste vanake, 1919. Skoudid, 1922. Valimised, 1928. Harald teotseb, 1929. Sirgasmäe, 1931. Pastlad, 1939. 5 3. MÄLESTUSED 1964 Oskar Lutsu Majamuuseum 1954 hauamonument (autorid M. Saks ja Endel Taniloo) 1987 mälestussammas Tartus (autor A. Rimm) 1987 kihelkonnakoolimuuseum Palamusel Lisaks Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumile on Oskar Lutsu järgi nime saanud
Luts mõnda aega moodsama, uusromantilise kirjanduse põhimõtteid. Jutustuses "Soo" põimuvad sümbolistlik ja realistlik kujutuslaad. Uusromantikale iseloomulikult on peategelaseks kunstnik, kellega seotud, kellega seotud sündmusi ja elamusi kujutatakse omapärases loodusmiljöös. "Soo" on Lutsu sümbolistlikest teostest tuntum. Selle kõrval on tal ka teisi, isegi järjekindlamalt uusromantilisi teoseid, näiteks saatuslikku armastust käsitlev jutustus "Kirjad Maariale" või draamad "Sinihallik" ja "Sootuluke". Luts on jätnud olulise jälje eesti lastekirjandusse. Tähtis on kõigepealt tema "Kevade", mis küll polnud algselt lastele mõeldud. Teisalt on Lutsu "Nukitsamees" ilmekamaid lastele kirjutatud eest kunstmuinasjutte ning see on tuntavalt seotud just kirjaniku uusromantilise loomejärguga. 1920.aastail arenes eesti proosakirjandus kiiresti ja mitmes suunas. 1920.aastate esimesel poolel torkab silma vooluline mitmekesisus, kus kõrvuti esinesid klassikalised traditsioonid ja
ta esimeses ning populaarseimas teoses, koolipõlvemälestustel põhinevas jutustuses "Kevade" III (19121913). Sellest kasvas hiljem Tootsi-lugude sari ("Suvi" III, 1918 1919; "Tootsi pulm", 1921; "Argipäev", 1924; "Sügis", 1938, II osa 1988). Menukad olid ka varased, realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed", kõik 1913). Vahelduv edu saatis romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919). Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa: süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935),
Need esiföljetonid avaldavad juba Lutsu loomupärast huumorimeelt ja vestmisannet. Siin on tunda kirjaniku isikupärast elukäsitust kui ka väljendusviisi. Autor on oma elemendis, mida iseloomustab heatahtlik pilge ja peen huumor. Menukad olid ka Lutsu realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed", kõik 1913). Vahelduv edu saatis tema romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919). ,,Kevade" Lutsu kirjandusliku loomingu pöördepunktiks on 1912. aasta. Vabanenud kroonuteenistusest, sõidab ta 1911. a. sügisel Tartu rohuteadust studeerima. Rahapuuduse sunnil asub ta teenistuskohale apteegis, Uueturu ja Riia tänava nurgal. Vahepeal on ,,Kevade" käsikirjana valminud. Kuid ei leidu kirjastajat, kes riskiks tundmata autori noorpõlvemälestusi trükis avaldada. Lutsul ei jää muud üle kui õnne katsuda ,,oma kulu ja kirjadega"
Oskar Luts debüteeris luuletustega ning enne "Kevade" ilmumist saavutas ta ajakirjanduses tuntuse oma huumorikate vestetega. Oma Palamuse koolipõlve kujutava romaaniga "Kevade" I-II (1912, 1913) sai ta rahva seas peaaegu üleöö kõige enam loetavaks autoriks. Lisandusid lühikomöödiad "Kapsapää" (1912), "Paunvere" ja "Ärimehed" (mõlemad 1913). Vahelduvat edu saatsid katsetused romantilis- sümbolistlikku laadi draamaga "Laul õnnest" (1913), dramaatiliste visanditega "Sinihallik" ja "Sootuluke" (1919). Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega ning sümbolistlike sugemetega proosa "Kirjutatud on ..." (1914), hilisemais trükkides "Soo". Samuti traagilise tonaalsusega pikemad novellid, näiteks "Kirjad Maarjale" (1919) ja "Karavaan" (1920). Seevastu "Kevade" järjed, "Suvi" I-II (1918-1919), "Tootsi pulm" (1921) ja "Äripäev" (1924) tekitasid taas lugejaskonnas püsiva huvi. 1920. aastatel oli Oskar Luts viljakas autor, kirjutas ajalehtede joonealustesse
Tema tähtsaimad teosed on ,,Küla", ,,Tume inimeselaps" ja ,,Vaevademaa". Oskar Luts (1887-1953) Oli sõltumatu kirjanik. Kuulsuse saavutas realistlike komöödiatega(,,Paunvere", ,,Kapsapea", ,,Kevade"). Tema teostes põimuvad sümbolistlik ja realistlik kujutuslaad. Kevade nn Tootsi-lood on teinud tema tuntuks läbi aegade. Tema tuntuim sümbolistlik teos on ,,Soo", armastust käsitlev jutustus ,,Kirjad Maariale", draamad ,,Sinihallik" ja ,,Sootuluke". 20-30ndatel naasis ta realistliku proosa juurde ning kirjutas hulga jutte noormehe elluastumisest, linna ahatlustest ja argielu pahedest. Ta on jätnud olulise jälje eesti lastekirjandusse. ,,Kevade" ja ,,Nukitsamees". Viimane on ilmekas lastele kirjutatud kunstmuinasjutt ning see on seotud uusromantilise loomejärguga. Eesti kirjandus 1922-1940 Vabariigi aeg Vabariigi ajal olid kirjandusele soodsad tingimused. Kvaliteet läks paremaks, ka kvantiteet paranes
annaabi.ee 
