eksemplare) tolmleb kevadel, aprilli lõpus ja mais, mil eelmisel sügisel moodustunud kolmest soomusest koosnevad emaskäbid (megastrobilused), mis meenutavat võrsel rohekat punga, hakkavad kiiresti arenema ning pärast viljastumist moodustavad kokku kasvades lihaka keraja marikäbi ("kadakamarja"). Isasõisikud koosnevad kilbikujulistest soomustest 37 tolmukaga. Käbi on ümmargune ja muutub teisel aastal lihakaks, algul rohekas, hiljem sinkja kirmega sinakasmustaks. Vilja lihakas kiht on pruunikasroheline, vaiguse maitsega ja sisaldab 13 tiivata pruuni pikliku kuju ning kõva kestaga väikest seemet. Valminud käbid ei avane (kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud). Seemned on piklikud, kõva kestaga. Harilik kadakas kasvab meil enamasti 13 meetri kõrguse tugevasti haruneva oksise võralise kähara maadligi hoidva põõsana, harva kuni kümmekonna meetrini küündiva sihvaka kitsavõralise
Bakterite varupolüsahhariidid on beeta-D-glükoosi polümeerid. Paljud bakterid, näiteks Acetobacter ja Neisseria koguvad tagavaraks tärklist. Glükogeeni esineb batsillidel, E. colil, Salmonellal, Micrococcus luteus' el. Glükogeeni akumuleerimist rakku saab stimuleerida rakkude inkubeerimisel glükoosi sisaldavas fosfaatpuhvris (N-allikas puudub!). Klostriididel on tärklisesarnane varuaine granuloos, mis joodiga värvub sinakasmustaks. Rasvad Rasvatilkasid (lipid bodies) koguvad vähesed bakterid: Actinomyces, Arthrobacter, Mycobacterium, Nocardia, Rhodococcus (kõige enam uuritud Rhodococcus opacus'el, kellel seda rakkudes kuni 80% kuivainest), Acinetobacter. Enamus rasva koguvatest bakteritest on aktinobakterid. Polühüdroksüalkanoaadid e. PHA (sealhulgas polü--OH-butüraat) Need ained paiknevad graanulitena tsütoplasmas (viimasel ajal arvatakse, et võivad ka
Bakterite varupolüsahhariidid on beeta-D-glükoosi polümeerid. Paljud bakterid, näiteks Acetobacter ja Neisseria koguvad tagavaraks tärklist. Glükogeeni esineb batsillidel, E. colil, Salmonellal, Micrococcus luteus' el. Glükogeeni akumuleerimist rakku saab stimuleerida rakkude inkubeerimisel glükoosi sisaldavas fosfaatpuhvris (N-allikas puudub!). Klostriididel on tärklisesarnane varuaine granuloos, mis joodiga värvub sinakasmustaks. Rasvad Rasvatilkasid (lipid bodies) koguvad vähesed bakterid: Actinomyces, Arthrobacter, Mycobacterium, Nocardia, Rhodococcus (kõige enam uuritud Rhodococcus opacus'el, kellel seda rakkudes kuni 80% kuivainest), Acinetobacter. Enamus rasva koguvatest bakteritest on aktinobakterid. Polühüdroksüalkanoaadid e. PHA (sealhulgas polü- -OH-butüraat) Need ained paiknevad graanulitena tsütoplasmas (viimasel ajal arvatakse, et võivad ka periplasmas
hariliku pihlaka ja hariliku kadaka viljad ning sarapuu pähklid. Neid varuti talveks teinekord üsna märkimisväärsetes kogustes. Pihlaka vilju koguti tarjadena ja pandi katuse alla külma kätte seisma. Külmavõetud tarju toodi tuppa ja soojendati orgi otsas tule paistel. Külmutamine pakase käes ja seejärel kuumutamine võttis marjadelt kibeka maitse ja muutis nad jahuseks. Kadaka marju koguti sügisel, kui nad olid muutunud sinakasmustaks ja küpseks. Marju koguti näiteks Raplamaal järgmiselt. Korjama mindi sõelaga. Sõel pandi oksa alla ja koputati pulgaga oksa peale. Rohelised marjad jäid okstele, küpsed marjad kukkusid sõelale, okkad ja muu puru pudenes läbi sõela maha (Loorits, 1941). Saak kuivatati kodus ahju soojuses. Kadakamarjade söömist peeti taluperedes tihti peaaegu igapäevaseks kohustuseks. Arvati näiteks, et kui iga pere laps sööb päevas kolm kadakamarja, siis püsivad haigused temast kaugel
tolmleb kevadel, aprilli lõpus ja mais, mil eelmisel sügisel moodustunud kolmest soomusest koosnevad emaskäbid (megastrobilused), mis meenutavat võrsel rohekat punga, hakkavad kiiresti arenema ning pärast viljastumist moodustavad kokku kasvades lihaka keraja marikäbi ("kadakamarja"). Isasõisikud koosnevad kilbikujulistest soomustest 37 tolmukaga. Käbi on ümmargune ja muutub teisel aastal lihakaks, algul rohekas, hiljem sinkja kirmega sinakasmustaks. Vilja lihakas kiht on pruunikasroheline, vaiguse maitsega ja sisaldab 13 tiivata pruuni pikliku kuju ning kõva kestaga väikest seemet. Valminud käbid ei avane (kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud). Seemned on piklikud, kõva kestaga. Harilik kadakas kasvab meil enamasti 13 meetri kõrguse tugevasti haruneva oksise võralise kähara maadligi hoidva põõsana, harva kuni kümmekonna meetrini küündiva sihvaka kitsavõralise või mitmeharulise
Polüsahhariidid- glükoosi polümeerid. Paljud bakterid koguvad tagavaraks tärklist (hargnemata ahel, -1,4-sidemed monomeeride vahel, joodiga värvub siniseks). Tärklist koguvad varuks näiteks Acetobacter ja Neisseria. Mikroobidel võib varuaineks olla ka glükogeen (glükoosi hargnenud polümeer, annab joodiga pruunika värvi). Glükogeeni esineb bakteritel sagedamini kui tärklist. Klostriididel on tärklisesarnane varuaine granuloos, mis joodiga värvub sinakasmustaks. Rasvad ja polühüdroksüalknoaadid (PHA)- rasva ja PHA tilgakesi saab tuvastada lipofiilsete värvidega (terakesi ümbritsevas membraanis on fosfolipiide. Rasvu koguvad vähesed bakterid, peamiselt perekonnast Actinobacter: Actinomyces, Arthrobacter, Mycobacterium, Nocardia, Rhodococcus (kõige enam uuritud Rhodococcus opacus'el, kellel seda rakkudes kuni 80% kuivainest), Acinetobacter. Polü--hüdroksüalkanoaadid (PHA) koosnevad
peamiselt üksikute puude kuivamise näol. · Okkad lineaalsüstjad, ilma õlinäärmeteta, teravatipulised, 1 ... 2 cm pikad, 3-kaupa männaseis, pealküljel madal renn. Värvuselt hallikasrohelised, siseküljel ühe laia õhulõheribaga. Võrsetel püsivad okkad keskmiselt 4 aastat. · Võrsed on kolmetahulised, pruunid kuni punakaspruunid, noored võrsed rohelised · Käbi on ümmargune ja muutub teisel aastal lihakaks, algul rohekas, hiljem sinkja kirmega sinakasmustaks. Vilja lihakas kiht on pruunikasroheline, vaiguse maitsega ja sisaldab 13 tiivata pruuni pikliku kuju ning kõva kestaga väikest seemet. Valminud käbid ei avane (kadaka seemneid levitavad peamiselt linnud). 20. Sabiina kadakas (Juniperus sabina) Madal 1...2 m kõrgune mägipõõsas. Areaal katkendlik. Kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikes, Krimmis, Kaukaasias, Altais. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid väga valgusenõudlik. Talub põuda
annaabi.ee 
