Põhilised põllumajanduslikud tootmisalad asuvad põhjavee toitealadel. Hoolimata tootmise vähenemisest on maapiirkondades suurim põhjavee kvaliteedi mõjutaja endiselt põllumajandus. Sõnnik ja silomahl võivad loomafarmide ümbruses, põldudel hoidmisel ja laotamisel reostada pinna- ja põhjavett tõvestavate mikroorganismide, orgaanilise aine ja vees lahustuvate lämmastikühenditega. Sageli esineb kaevude vee reostumist loomafarmide, silohoidlate ja sõnnikupatareide ümbruses. Reostunud põhjavesi haiseb, suurenenud on NH4, Fe2 ja orgaanilise aine sisaldus. Otsene risk inimeste tervisele on värskes sõnnikus esinevad tõvestavad mikroorganismid, mis levivad koos reostunud veega ja võivad veekeskkonnas säilida kaua. Kõige ohtlikum on värske vedelsõnniku laotamine reostustundlikele aladele (karstialad ja alvarid, kaevude ümbrus). Värske sõnniku laotamisel kaitsmata põhjaveega aladel võib
soodsa seisundi tagamiseks. Elanikele nõuetekohase joogiveevarustuse tagamine on veemajanduskava oluline komponent. Selle eesmärgi saavutamiseks on esmatähtis tagada joogiveeallikate piisav kaitse. Veekogumite seisundit mõjutavate objektide korrastamise meetmed on samad nii põhjaveele kui pinnaveele. Punktkoormusallikatest tuleneva mõju kõrvaldamiseks on suure osakaaluga reovee puhastusseadmete ja sõnniku- ning silohoidlate korrastamine. Hajukoormuse osas tuleb põhitähelepanu pöörata mürkkemikaalide, sõnniku ja väetiste kasutamise ning turbatootmise keskkonnanõuetest kinnipidamisele. Otseselt vooluveekogude seisundi parandamisele on suunatud kalade rändeteede avamise meede. Vooluveekogumite hea seisundi hoidmisel on peamine uute paisude rajamisest loobumine ja veekogude reostumise ennetamine. Kvaliteetse joogivee tagamise põhimeetmed
Tõsiseks probleemiks on silomahl ja sõnnik, kuna sellega ei suudeta keskkonnahoidlikult ringi käia. Tihtipeale pole võimalik sõnnikut õigel ajal laotada või jääb üldse laotamata ja see ei ole keskkonnale hea. Loomalautade ümbruses või põldudel hoides võib sõnnik reostada pinna- või põhjavett tõvestavate mikroorganismide, orgaaniliste ainete ja vees lahustuvate lämmastikühendutega. Kaevuvee reostumist esineb loomafarmide, silohoidlate ja sõnnikupatareide ümbruses sageli. Reostunud vesi on enamasti halva lõhnaga ning suurenenud ammooniumi- ja rauasisaldusega. Samuti on suurenenud ka orgaanilise aine 3 hulk. Inimese tervisele kujutavad otsest riski sõnnikus leiduvad haigusttekitavad mikroorganismid, mis levivad veega ja võivad sealses keskkonnas kaua säilida (Metsur, Valdmaa, 2005).
Th. Pooli uurimistöö tulemused said kirjutatu läbi kättesaadavaks kogu vabariigi põllumajandusnõuande kaadrile ja talupidajatele. Eesti Vabariigi ajal pani Piistaoja (Th. Pooli juhtimisel) aluse eesti mustakirju karja sihipärasele aretustööle ja kohalikele oludele vastavale veiste söötmisele, kultuurrohumaade, peamiselt kultuurkarjamaade rajamise, kasutamise ja hooldamise võtetele. Piistaojalt kasvas välja talutööde ratsionaliseerimise õpetus. Pioneeriks oldi silohoidlate ehitamisel, silo valmistamisel ja söötmisel Eestis, masinalüpsi kasutuselevõtul, samuti oskuslikus söödajuurvilja kasvatuses, aga ka paljudes teistes küsimustes. Piistaoja oli ka Kuusikul asuva Riigi Põllumajandusliku Uurimis ja Katseinstituudi väetistarbe määramise katsepunkt, Mida mõtles Th. Pool 14. ja 15. juunil 1941. aastal kaugsõiduloomavagunis? Sellest meenutab prof. dr. agr. Elmar Järvesoo (1986) järgmist. Veel enne Pooli lahkumist Eestimaa pinnalt
Põhilised põllumajanduslikud tootmisalad asuvad põhjavee toitealadel. Hoolimata tootmise vähenemisest on maapiirkondades suurim põhjavee kvaliteedi mõjutaja endiselt põllumajandus. Reostus orgaanilise aine ja mikroorganismidega. Sõnnik ja silomahl võivad loomafarmide ümbruses, põldudel hoidmisel ja laotamisel reostada pinna- ja põhjavett tõvestavate mikroorganismide, orgaanilise aine ja vees lahustuvate lämmastikühenditega. Sageli esineb kaevude vee reostumist loomafarmide, silohoidlate ja sõnnikupatareide ümbruses. Reostunud põhjavesi haiseb, suurenenud on NH4 +-, Fe2 +- ja orgaanilise aine sisaldus. Otsene risk inimeste tervisele on värskes sõnnikus esinevad tõvestavad mikroorganismid, mis levivad koos reostunud veega ja võivad veekeskkonnas säilida kaua. Kõige ohtlikum on värske vedelsõnniku laotamine reostustundlikele aladele (karstialad ja alvarid, kaevude ümbrus). Tõvestavate mikroorganismide esinemise korral sõnnikus tuleb olla eriti ettevaatlik.
kahlemata olukorda parandada. Põhjavee kaitsmine on eelkõige iga veekasutaja ülesanne. Kaitse organiseerimise ja kontrolliga tegelevad meie vabariigis mitmed ametkonnad, kuid nende tegevuse koordineerimine jätab veel soovida. Väga ohtlikud on vanad puur-ja salvkaevud, mis ootavad sulgemist (tamponeerimine). Lohakile jäetud uurimispuurkaevud on aga paiguti põjustanud põhjavee taseme olulise alanemise. Põhilised punktreostusallikad on siiski farmid. Korralike sõnniku- ja silohoidlate puudumisel jõuab suurem osa pinnasele sattunud reoaineid takistamatult põhjavette. Kuidas saavad geoloogid kaitsta põhjavett ja millsed vahendid selleks on nende kasutada? Põhjavee kaitse eeldab tema seisundi pidevat jälgimist, milleks üle kogu maa on rajatud põhjavee reiimi uurimise võrk. Reiimi uurimine on üks mõjusamaid hüdrogeoloogilisi töid. Maapinnalähedaste põhjaveekihtide rez^iimi uurimine on inimtegevuse mõju hindamise põhiline meetod.
annaabi.ee 
