Vanaaeg: KINNOR - Piibli legendaarseim pill, kutsutakse Taaveti harfiks. Kantav 5-9 keelega lra, mida kasutati saatepillina ka templiteenistusel. OFAR - lihtne huulikuta sikusarv, templirituaalis oluliseks signaalpilliks.EGIPTUS FORMINKS - 4-keeleline keelpill,millest arenes 7.sajandiks 5-7 keelega, hiljem 12 keelga Kitara, mida kasutati samuti saateks pikemate poeemide laulmisel aga ka soolomnguks. KREEKA LRA - 7keelega, kergem ja vikem pill, kilpkonna kilbist valmistatud klakastiga, keeli toetavad harud. Apolloni kultus. BARBITON - lra viksem variand, vga pikkade harudega, ainuke pill mis kuulus Dionysuse kultuse alla. HARF - valdavalt naiste pill, tuli kasutusele 5
l-eestis Regilaulu liigid: a) töölaulud b) tavandi ja kombelaulud (kalendritähtpäevad, üleminekurituaalid, lüüriline) Rahvapillid · torupill mängiti enamus Euroopa riikides · kannel eestlased, soomlased, lätlased, leedukad · vilepill · roopill valmistatud pilliroost · vilepill sirgest pajulepast · torupill tuulekott, torud · karjapasun puust v puukoorest, tehti igapäev uus · sikusarv e sokusarv sarvest, signaalpill · kannel keelpill mängitakse sõrmedega, tehti ühest puutükist, 6-7 keelt · hiiukannel e rootsikannel seda mängitakse poognaga · põispikk põiest, poognaga · parmupill suuõõnega · tuhapill puust pulgaga Uuem rahvalaul · Sai mõjutust Euroopast · põhineb lõppriimil, mitmehäälne · regivärsid koondatud salmidesse · suur osakaal on meeste kanda · tuleb pillisaade
suuremaid ,,sugulasi", näiteks flöödi ,,vennaks" on pikoloflööt, oboel temast veidi suurem inglisarv, klarnetil bassklarnet. Kõiki neid ,,sugulasi" kaasatakse vajadusel samuti orkestrisse ja selle nimel on muusikud juba mitu sajandit vaeva näinud, et neid kõiki kokku sobitada. Lisaks klassikalises sümfooniaorkestris kasutatavatale puhkpillidele on olemas Eestis rahvapillidena tuntud vilepill, pajupill, piiber, putkevile, savipill, sikusarv, pasun, torupill jne. Puhkpillid on kõige arvukam pillirühm eesti rahvapillide seas. Enamik neist pillidest olid tööriistad, omades kindlat funktsiooni ja neid tohtis kasutada ainult karja väljasoleku perioodil - jüripäevast (23. aprill) mihklipäevani (29. september). Muul ajal oli nende kasutamine keelatud. Nende valmistamiseks kasutati käepärast looduslikku materjali (puukoor, puit, loomasarved, kõrred, putked, pilliroog, savi, puulehed, linnuluu jne.)
Muusika tähtsus: - Religiooniga seotud - Meelelahutus - Teadusega seotud - Seos universiumi ja muusika korralduse vahel - Muusikud ühenduses jumalaga 1.Sumerid 4500 eKr - Ur aladel asusid, kust on leitud palju muusikalisi jälgi - Härjakujuline harf - Lauto - šukar - Topeltflööt - šem 2.Palestiina Vihjed piiblist: - Muusik Juubal, pill konnor (5-9 keelega lüüra) - Templirituaalides signaalpilliks šofar e huulikuta sikusarv - Kujunesid kutselised muusikud - leviidid 3.Vana-Egiptus 3000 eKr - 1100 eKr - Suursugune ,väärika rütmiga laulud, mida saatsid: šalmeid / topeltšalmeid (topeltflööt), harfid ja lautod - Keskmise riigi aegadel pandu kirja hümnitekst - Kasutati 5-7 astmelisi heliridu (oletus) / Kasutusel ühe- kui ka mitmehäälsus - Orkestrid 4.Vana-Kreeka 8.saj - 2.saj I pool eKr - Muusikat õppisid kõik vabad inimesed
Vanale Egiptusele on pillidest kõige iseloomulikumad OTSEFLÖÖT JA HARF, tuntud on ka TUPELTŠAMEI. LÜÜRA, HARFI ja LAUTO TÜÜPI KEELPILLE kasutasid juba sumerid. Heebrealaste muusikast annab mõnevõrra ettekujutust Vana Testament, milles esineb muusikuna JUUBAL, keda keskaegsed autorid nimetavad sageli muusika „leiutajaks“. Juba tema tunneb KINNORIT, Piibli legendaarseimat pilli (kutsutakse ka Taaveti harfiks). Templirituaalis oli oluliseks signaalpilliks ŠOFAR (lihtne huulikuta sikusarv). Kuningas Saalomoni ajaks (965-926 a. e. Kr) oli templiteenistuse tarvis välja kujunenud ka kutseliste muusikute – LEVIITIDE – seisus. Piltide, arheoloogiliste leidude ja nappide kirjalike allikate najal on meil võimalik ette kujutada, et vanades kõrgkultuurides oli muusika tähtsal kohal – see täitis põhiliselt kultuslikku funktsiooni, kõlas aga ka tantsu, võistluste ja söömaaegade saaateks. Muusikaõpetusest teame vähe, kui näib, et alates sumeritest on kõigis neis
- Meelelahutus - Kujunes kunstmuusika seisus - Muusika, kui loodusteadus - Jumalik algupära - Muusikud arvati olevat jumalatega ühenduses Sumer (mesopotaamia) 4500 eKr Härjakujuline harf Lauto - šukar Topeltflööt - šem Palestiina Vihjed piiblist: - Muusik Juubal (nimetatakse sageli muusika “leiutajaks”) ja pill konnor (5-9 keelega lüüra) - Templirituaalides oli oluliseks signaalpilliks šofar ehk huulikuta sikusarv - Kuningas Saalomoni ajal Kujunesid kutselised muusikud - leviidid Vana-Egiptus 3000 eKr - Armastati suursugusust, rõhutati väärika rütmiga laulu, mida saatsid šalmeid, harfid ja lautod - Egiptuse keskmise riigi aegadel (2040-1730 eKr) in kirja pandud hümnitekste (religioossed laulud) - Kasutati 5- ja 7-astmelisi heliridu ning nii ühe- kui ka mitmehäälsust - Moodustusid esimesed orkestrid
Peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistas endale ise pilli. Kogemusi käidi hankimas naabrite juures ja neid anti edasi põlvest põlve. Vanades kroonikates ja dokumentides leidub rohkesti andmeid torupilli, tõenäoliselt juba 14.sajandil Eestis kodunenud ja populaarseks muutunud pilli kohta. Huvitav on märge muuseumi arveraamatus, et esimene muuseumile ostetud pill oli torupill. Sellele lisandusid peagi lutusarv, parmupill, sikusarv, jahipasun ja muuseumi ühe asutaja- Johannes Helila kingitusena veel üks torupill. Hiljem on neile lisandunud veel pille ostude, annetuste ja kingituste näol. Keelpillid Juba 17. sajandist on teateid viiuli olemasolust Eesti linnades. Pillil mängimine levis kiiresti ja peagi muutus uudne mänguriist väga populaarseks. Küladesse jõudis viiul aastakümneid hiljem ning oli algselt seotud vennastekoguduseliikumisega.
Vuripuu Vurr Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill) Rukkirääk (osjapill) Putkepilli (härjapill) Pajupilli (vilepill, haavapill, pöörpill) Pardipill (savipiilu, savipill) Roopill (kõrrepill, rukkipill) Pöörpill ehk sõrmiline (sõrmuline, sõrmlik, sõrmik, käsiline) Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) Karjapasun (puupasun, lepatoru, tõri ehk tõru, hunditõri, paimetõri, luik, lutt, piibar) Jahipasun ehk jahipiibar Sokusarv (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) Lõõtspill ehk härmoonik (lõõts, kortspill, jõrmul, pill) Kordofonid keelpillid Heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida näpitakse või tõmmatakse poognaga. Põispill Moldpilli (smollpill) Kannel Viiulit (kiik, kiigepill) Hiiu ehk rootsi kannel Kooriliikumine Eestis 19. sajandil. Ärkamisaeg, laulupidude traditsiooni tekkimine
panid taeva värisema!" Armas laps, see on ju äike mis võib kohe vihma tuua lilled närtsitand on päike, nüüd nad igatsevad juua." Siiski kartis väike Illi, oli peidus kapi taga. Õues põristati pilli, sadas vihma ladinaga... Jaaniõhtu Metsast suure kuuse alt kostab lauluhääl. Valgus kumab ülevalt -- põlev tünn on sääl. Rõõm ja tants on kuuse all, tuju pidulik. Jaanitule lähedal istub habemik. See on vana pillimees, käes tal sikusarv, imelugusid sel sees, kuulab rahvaparv. Pidu lõpeb kuuse all, kustub tuleloit, siis kui hommik lähedal, taevas kumab koit. Meri Minu ees on merelaht, laine laine järel liigub, aga lustiliselt kiigub laine harjal valge vaht. Laine kohal lendleb tiir, naerukajakas lööb naeru. Astun paati, võtan aeru -- kutsub kauge silmapiir. Sääl on kala, hõbesilk, ujub vee all parvedena. Hüljes, vurrud sarvedena,
aegu. Lepa- või pärnakoore riba keerati spiraalselt kooniliseks toruks, alumise otsa kinnitamiseks pisteti sellest pulk läbi. Pasunat hoiti kasutamise vaheaegadel vees, siis võis see teenida mängijat terve suve. Tavaline eesti karjapasun oli ilma sõrmeavadeta ning võimaldas mängida väheseid helisid (ainult ülemheisid). Jahipasun ehk jahipiibar on karrast (plekist) tehtud pasun, mille ümber mässiti naharibasid. Jahimehed andsid sellega mitmesuguseid signaale. Sokusarve (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) mängisid karjased ja õitsilised tööle minnes ning töölt tulles, vooris käies, õhtuti õues ajaviiteks. Harva puhuti seda koos teiste pillidega tantsu saateks. Pill valmistati looma, tavaliselt soku sarvest. Mõõtmed olenesid sarve suurusest. Esiküljel oli 29, enamasti 34 sõrmeava, mõnikord üks ka tagaküljel. Ülemine ots kujundati huulikuks. Kõla oli tuhm, isegi pisut süngevõitu.
annaabi.ee 
