Roosakaspunane siidlint on toodud kuklalt ette pealaele ja seotud lehviks Püstisema kuju andmiseks pandi tanu kahekordse osa vahele sageli veel papp Torutanu Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Kabimüts Puudub polster Kuklas on kabimütsil lai siidpael Tori kihelkonnas ei jõudnud mütsid tanusid välja tõrjuda Kabimüts Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Põll Eraldi olid kiriku, eraldi igapäevased põlled Pidupäeva põlled tehti harilikult paremast poeriidest
võrupärgi, mille kõrgus oli ERMi kogude põhjal umbes 6,5-8,5 cm. Järvamaal kaeti pärg mitmevärviliste riidelappidega, üldine oli aga, et pärg kaeti (s.t tõmmati piki võru) tollele ajale iseloomuliku lillelises koemustris siidlindiga. Eelistati sooje punakaid-roosakaid toone, kasutati ka kollakaid ja õrnsiniseid ning rohelisi pärgi. 19. sajandi alguse võrupärgadele pandi sageli lisaks kattelindile ka äärekaunistus - punasel alusel kitsas kardpits või erinevas toonis kitsas siidpael. Hilisematel pärgadel on ainult kattelint, seega 12 määrab lindi laius pärja laiuse. 19. sajandi pärgadel, mille pind oli kaetud pikisuunas tõmmatud siidlindiga, on sageli sama paela otsad jäetud seljale 35-45 cm pikkuselt rippuma. Esineb ka pärgadele kinnitatud erinevas toonis või koguni mitmes erinevas värvis ning erineva laiuse ja pikkusega linte. Seejuures polnud lindid neiupärgadel sugugi kohustuslikud - need võisid ka puududa
kangaotsa narmastest sõrmedega põimitud sõlmpitsid ja võrgunõela abil kootud võrgule õmmeldud võrkpitsid. Eestlased kandsid ka suvel palavaga pikka villast kuube. Seda peeti auväärsuse tunnuseks. Baroksed elemendid, mida eelmisel sajandil võis kohata metallitööstuses, levisid 18. sajandil lillkirjana ka tekstiilikunsti. Seda sajandit peetakse ka rõivaste värvilisemaks muutumise ajastuks. Seoses majanduselu kaubalisuse kasvuga ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (kard, siidpael, nöör, pearätid, litrid, nööbid), mida saadi rändkaubitsejatelt ja poodidest. Uuenduseks olid kaharad, vöö juurest volditud seelikud (algul ühevärvilistena, hiljem pikitriibulistena) ja Tallinna ümbruse (hiljem ka Põhja- Eesti) talunaistel pottmüts, mis osteti linnast ja oli valmistatud kõvale pappalusele ja kaetud mustrilise siidkattega. Peamiselt Saaremaal, vähem ka Lääne-Eestis tulid kasutusele lühikesed jakitaolised kampsunid ja vestilaadsed liistikud
kitsalt palistada. Kroogi kaelaava, õlalappide all jääb sile riie. Ühenda valmis õmmeldud krae kaelaavale. Kummagi krae otsa siseservale õmble haak ja kinnitus ning sõlge imiteeriv nööp. Seelik. Küljeõmblused õmble kitsa palistusega. Õmble seeliku ülaserva voldid ja ühenda rahvusliku mustri vööpaelaga ning krõpsupael kinnituseks. Seeliku alläärde õmble lai ühekordne palistus ning serva külge kinnita punasest mulineest keerupael. Rahvuslikus riiedes nukule seo pähe punane siidpael ja punus patsid seo valge siidpaelaga. Jalga pane valgest iirisest heegeldatud põlvikud. KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS Kaarma, K ; Voolmaa, A 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti raamat. Nõukogude naine, nr.5 1968. Raidla, H 2002. Kanepi,Põlva ja Räpina naise rahvarõivad. J.Hurda nim.Põlva Rahvahariduse Selts, Põlva Käsitööklubi. Vill.R Põlvamaa rahvarõivad. J Hurda nim.Põlva Rahvahariduse Selts 10
põimiti patsi ja kinnitati kammi abil suurde kuhilasse. Selline mood ei kestnud kaua ning naised hakkasid meestemoe eeskujul tegema Titus-stiilis soenguid. 1812. aastaks levis soeng, millel eespoolsed juuksed lokitud ja hoolikalt külgedele kammitud, tagumised juuksed ümbritseti rõngaga. Sellise soenguga kanti tavaliselt turbanit. Umbes 1806. a hakati soengut kaunistama püsti juustesse torgatud jaanalinnusulega, ka pärlikeede, kuldnoolte ja lillevanikutega. Sageli sõlmiti juustesse siidpael, soenguid toetati kammide, pannalde ja diadeemidega. Laubal ja kõrvade ümber kanti väikesi kiharaid, mis pehmendasid soengu jäika ilmet. Peakatted. Kõige tüüpilisem peakate erinevatest materjalidest, merevaigu, kalliskivide ja sulgedega kaunistatud peadligi hoidev turban. Kanti ka väikesi linasest riidest ja pitsist tanusid, madala krooni ja laia äärega kübaraid, millel kaunistuseks oli jaanalinnusulg ja õlgkübaraid. Jalatsid
poeriidest pealis.Harilikult tarvitati pealiseks hinnalisemaid riidesorte, kõige rohkem siidi. Nime on see müts saanud sellele omasest kabja kujust (Manninen 1927: 8889). Erinevalt pottmütsist, puudub kabimütsil polster. Lagipealse ja külgede ühinemiskoht moodustab terava nurga ja ühinemiskoht on kaunistatud seesikujuliselt volditud haripaelaga. Välisküljele on kinnitatud äärepits, mis on üpris lai ja silmapaistev. Kuklas on kabimütsil lai siidpael keskkoht on taga keskel mütsi küljes ja otsad ripuvad selja peal lahtiselt. Tori kihelkonnas ei jõudnud mütsid tanusid välja tõrjuda; pigem on nad olnud tanude kõrval üpris haruldased. Ometi on neid aga muuseumides (ERM ja PÄMU) mitmeid säilinud (ERM A 563:862) Kabimütsi lõiked Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level
annaabi.ee 
