nul om sin-no kät-te. sin-no püh-hä en-gel ol-go min-no man / et se kur- ri Wain-lan-ne üt-te-ke Wäk-ke min-no ül-le ei löw-wä A-men. KIRJAVIIS • B.G. Forseliuse ettepanekuid kirjaviisi lihtsustamiseks: o välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z; o pärisnimed eestipärastada Kristus (Christus), Jaan (Johannes); o jätta ära h pikendusmärgina, nt kool - kohl, siin - sihn; o kasutada akusatiivis t-lõppu, nt jumalat; o jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha. FORSELIUSE AUKS • Bengt Gottfried Forseliuse medal. • Bengt Gottfried Forseliuse tänav. • Forseliuse park. • Mälestuskivi. • Tartu Forseliuse Kool. KASUTATUD MATERJALID • http://www.forselius.ee/index.php?page=forseliuse-medal • http://et.wikipedia.org/wiki/Bengt_Gottfried_Forselius • http://www.ristikirik.ee/?leht=sisu&id=53
Aabits ja Forseliuse elutee lõpp Praktikuna märkas Forselius, missuguseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisel. Nii esitab ta rea ettepanekuid kirjaviisi lihtsustamiseks, soovitades: välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z; pärisnimed eestipärastada nagu näiteks Kristus (ennem Christus), Jaan (ennem Johannes); jätta ära h pikendusmärgina, nagu näiteks kool pro kohl, siin pro sihn; kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat; jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nagu näiteks ep taha. Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa, kuid see pole meie päevini säilinud. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. a leiti Lundi ülikooli raamatukogust kaks aabitsat: üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks
kadakasaksad. Rahvaetümoloogiaid eesti keelest,“ mis on ilmunud 2012. aastal kogumikus Oma Keel nr 1. 3 1. Eesti, Eestimaa, eestlane, eesti keel Meie rahva ühisnimetus Eesti jõudis meie kirjakeelde alles 17. sajandil. 1638. aastal pastor Heinrich Stahli kodu- ja käsiraamatu III köites kohtame esimest korda saksa tõlkelaenu Eestimaa (Ehstland), seal käsiraamatus öeldakse: „üchtekit lambas, üchtekit rebbane, üchtekit hunt, üchtekit ilwis on waja sihn Estimah siddes.“ Rätsep ütleb, et nimetus Eestimaa tähistas tol ajal provintsi või kubermangu, mis koosnes neljast Põhja-Eesti maakonnast. (Rätsep 2007: 6) Autor meelest moodustatigi sõna eestlane ilmselt saksa Ehste alusel ning seda võib esmakordselt kohata kirjasõnas 1756. aastal Lundi ülikooli professori Arvid Molleri Eestimaa kirjelduses: „Mis maa elanikkudesse endisse, nimelt lihtsasse talurahvasse puutub, siis ei tarvita nad tänapäeval oma
inspektoriks, kuid tagasiteel Rootsist hukkus o 1687 talurahvakool mõisnike kulul igasse kihelkonda + koolmeister · Johann Gottfried Forselius soovitas : o välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z; o pärisnimed eestipärastada : Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes); o jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn; o kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat; o jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha. o Sellised ettepanekud tekitasid vanameelses pastorkonnas vastuseisu o Forseliust võib pidada vana kirjaviisi loojaks · Forseliuse aabits
lugemisoskus. Praktikuna märkas Forselius, missuguseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisel. Nii esitab ta rea ettepanekuid kirjaviisi lihtsustamiseks, soovitades: · välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z; 5 · pärisnimed eestipärastada Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes); · jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn; · kasutada osastavas käändes t-lõppu, nt jumalat; · jätta eitavas kõnes ära murdepärased pöördelõpud, nt ep taha. Sellised ettepanekud tekitasid vanameelses pastorkonnas vastuseisu, sest arvati, et teksti pühakspidamine peab toimuma ka kirjaviisi alusel ning mõistlikum on piirduda varasema tuttava kirikukeelega. Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa, kuid see pole meie päevini säilinud. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. a leiti Lundi
Lausestuses on säilinud saksapärasust, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Tema kirjaviisi lihtsustamise ettepanekute seas olid: ● välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, x, y, z ● pärisnimed eestipärastada: Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes) ● jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn ● kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat ● olevikus eituspartikkel ep, kuid jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha, ep ol-le, sin-na ep pea ● komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga ● sõna lõpus üldiselt leenisklusiil, nt -nud, -tud, -b, -d: ris-ti-tud, tah-haks-sid; erandiks saap ● käskiva kõneviisi lõpud ilma t-ta, nt wot-ke, saat-ku
sin-no püh-hä en-gel ol-go min-no man / et se kur-ri Wain-lan-ne üt-te-ke Wäk-ke min-no ül-le ei löw-wä A-men. Forselius märkas milliseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisega ja ta tegi paar ettepanekut: · välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z · pärisnimed eestipärastada Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes · jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn · kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat · jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha · komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga Et aabits tuleks odavam, saadeti selle trükipoognad Sangastesse köitmiseks. Alguses tegis seda tööd Rõngu pastor, pärast õppis töö ära ka üks koolipoiss. Niipea kui tagavarad lõppesid trükiti neid Riias juurde. Väikese mahu tõttu oli seda lihtne teha
annaabi.ee 
