kõrval jälgides ja vajadusel aidates. Rühm, kes oma lumehelbe valmis saab, võib käärid tagasi kappi viia ja tekitatud prügi prügikasti visata. Siis palun neil tagasi laua taha istuda ja oodata, kuni ka teised rühmad on lõpetanud. Lisad: MÕTTEID TALVEST REINHOLD KAMSEN LÄKSIN LAIU LUMEVÄLJU, LÄKSIN PIKKI PÕLLURADU. TULI VASTU TUISUTAAT KAASAS PÕHJA LUMESADU. KOSTIS SIHIN, KOSTIS SAHIN, KOSTIS TUME TUULEVURIN, KOSTIS NAGU KAUGUSEST KUMMALINE NUTT JA NURIN. MÕTLESIN: LAS TALVETAAT ELAB ÄRA OMA AJA. KEVADEL TAL MUIDUGI KIIRELT PÕGENEDA VAJA.
Õpetajal on vist tunnis toimuvast täiesti ükskõik. Vaatan taaskord kella. Jess. Kolm minutit veel. Kuna õpetaja on silmapiirilt kadunud, võtan enda asjad ja topin nad kotti. Igav on. Võtan pinali uuesti välja. Otsin pinalist mingi vana spikri ja pastaka. Ohoo! Geograafia spikker. Kahju, et eelmise veerandi oma. Rebin selle tükkideks ja teen tükikestest väiksed pallikesed. Kruvin pastaka lahti ja võtan sinu välja. Teen paberipalli märjaks ja topin selle pastakatorusse. Sihin mingi nohiku poole ja puhun. Ai! Mööda. Kordan kogu protsessi ja tulistan teda uuesti. Haha! Pihtas, põhjas. Nohik vaatab mulle otsa. Ma teen peaga ähvardava liigutuse. Nohik põõrab pea tagasi. Seda ma arvasingi. Oeh. Jälle igav. Vaatan kella. Üks minut veel. Ootan sobiliku hetke ära ja karjun: ,,Massiline püstitõusmine!" Kõik tõusevad püsti ja lähevad ukse juurde. Jesss! Võimas mees olen ikka.
vaadata. Lahkusime siis linnast jalgsi ja osaliselt bussikesega, kes viis meid järgmise küla taha veehoidla äärde. Märkisime üles küla nime ja kilomeetriposti(nr37). Riina saatis need tähtsad andmed ära.. ja siis läks tema Connection loojakarja. Jäi ainult loota, et meie sõnum kätte saadi. Neeme oma täpsusega aretas teooriat, kas aeg on mõeldud kohaliku või bussiaja järgi.. Uni oli rahutu. Mina läksin mingil öisel ajal telgist, öistele tähtedele ruumi andma.. Telgilukkude sihin ei andnud teistelegi asu ja enne kui Riina telgis äratuskell helises,olid kõik üleval ja kõhistasid naerda, Lihtsalt-Nii-Sama. Juba 29. august, Neljapäev Kell viis olime maantee ääres valves ja loetlesime elavat liiklust- nimelt kõik lehmad külast välja ja kõik hobused kiiruga teisele poole , ilmselt linna turule. Arendasime veterinaarseid mõttekäike, mis probleemid on selle või teise lehma udara või toitumusega ja missugust jalga see
Kas OSVALD: Ei-ei. Ma jagan kõike väga hästi. juuksesalk su põsel on sulle tuttav? Kas need Ma tean, mis õues toimub, aga mul on kaks jalanõud siin on sulle tuttavad? Saad põhjus, et seda välistada. Me veel jõuame aru? Kas see asend, kuidas sa istud, on sulle selleni. tuttav? Kas see käsi, need sõrmed, need LAURA: Seda ei saa välistada. Te solvate küüned on sulle tuttavad? Saad aru? Saad mind. aru, kuhu ma sihin? Siin toas ei ole juba kuu OSVALD: Ma ei solva sind. See ei tule kõne aega midagi muud olnud. Kõik siin räägib alla. Sa ei tea, mida tähendab see, et sa siin ainult sinust. Ma olen seda kuulanud, minu lähedal istud. Sa ei julge ärrituda? näinud, tundnud. Minu enda jaoks ei olegi Teeme selle puudutamise ära, siis on asi ühel siin enam ruumi. Kui sa astusid siia tuppa pool. Ära liiguta. Pane käsi rahulikult laua
Püüa aru saada mis toimub. LAURA: Mitte midagi ei toimu! Ma ei saa lihtsalt aru. OSVALD: Kas sa tead, et sa oled juba kuu aega selles toas elanud. Sulle on siin kõik tuttav? Kas su südame kloppimine on sulle tuttav? Kas see pirn laes on sulle tuttav? Kas juuksesalk su põsel on sulle tuttav? Kas need kaks jalanõud siin on sulle tuttavad? Saad aru? Kas see asend, kuidas sa istud, on sulle tuttav? Kas see käsi, need sõrmed, need küüned on sulle tuttavad? Saad aru? Saad aru, kuhu ma sihin? Siin toas ei ole juba kuu aega midagi muud olnud. Kõik siin räägib ainult sinust. Ma olen seda kuulanud, näinud, tundnud. Minu enda jaoks ei olegi siin enam ruumi. Kui sa astusid siia tuppa veerand tundi 6 7 tagasi, siis nagu ei olekski sündinud ime. See jahedus, see metsa ja sambla lõhn millega sa saabusid, mida su juuksed veel praegu täis on, seda on õhkunud
TATJANA: (vastumeelselt) Jah, tuleb-tuleb. MIHHAIL: (Ljubovile) Kas sa tahaksid teda üksinda saatma minna, ilma teisteta...? LJUBOV: (kähku) Ei-ei, lähme kõik koos. ALEKSANDER: Perekonnadefilee! Taskurätikud lehvitamiseks ja nina nuuskamiseks! (Renne'ile) Minu naine oli kaheksateist ja mina olin nelikümmend kaks. Mõistate, kuhu ma sihin? just siis, kui naisel tekib tahtmine hakata üle aisa lööma, taipab ta, et ainult natuke tuleb veel kannatada. (Mihhail, Varenka ja Tatjana on üksi jäetud.) MIHHAIL: No see nüüd küll ei lähe! Ljubov ei armasta teda, seda on ju näha. VARENKA: Me teame seda. TATJANA: Ljubov ei hakka papale vastu astuma; ja parun on ju hea partii, eks?
annaabi.ee 
