5. Seisavas vees on madu 6. Tõnisepäeva peetakse tõbede pärast, madisepäeva madude pärast 7. Uis sööb, muld mäendab, sööb madu, ei mäletse, imeb tõuku, ei ilutse 1. Ei aiasiga tea, mis õuesiale tarvis on 2. Lase aiasiga õue, lahjaks jääb varsti 3. Vanast ütelnu üts vana emmissiga peremehele, kes tedä tapma hakanu, et "Las mu seitse aastat sigineda, sis ärge enämp väist tuppe pistä" 4. Esmaspäevase töö sööb siga ära 9 5. Hiidlase nali, saarlase vili, Viljandi vigurid ja Pärnu sigarid -- kel on loeteldud omadused, see on tubli mees 6. Igamees oma seltsiga 7. Ihnusnui ja nuumsiga on pääle surma kasulikud 8
tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Rukkiterade jahvatamisel saadi täisterajahu, lihtjahu, kroovjahu ja rukkipüüli. Täisterajahust pole jahvatamise käigus kliisid teradest eraldatud, lihtjahus on kliisid 2225%, kroovjahus 915% ja rukkipüülis vaid 13%. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks. Tagavaraks jahvatatud jahusse võisid kergesti sigineda koid ja lestad, kes teri nii kergesti ei kahjustanud. Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära. Vanasti tehti leiba suures lehtpuust õõnestatud piklikus ümarapõhjalises kaanega ja otstes olevate käepidemetega leivakünas, mis asetati leivategemise ajaks raejalgadele. Leivaküna oli umbes 1,52,5 meetrit pikk ja kaks vakka jahu võis selles korraga leivaks teha
Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks. Tagavaraks jahvatatud jahusse võisid kergesti sigineda koid ja lestad, kes teri nii kergesti ei kahjustanud. LEIVATEGU JA KÜPSETAMINE Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära. Vanasti tehti leiba suures lehtpuust õõnestatud piklikus ümarapõhjalises kaanega ja otstes olevate käepidemetega leivakünas, mis asetati leivategemise ajaks raejalgadele. Saaremaal, Muhus ja
pole aga siiakanti, ühelt poolt Abja ja Kilingi-Nõmme, teiselt Läti piiri vahele lihtsalt vaja. Tööstuslinna ja raudteesõlmena kujunes ka Türi. Ent tselluloositehase hävimise järel kaotas ta oma tööstuslinna iseloomu ja muutus Paide jaoks abimaakonnalinnaks. Praegu Paide seda abi enam ei vaja ja Türi on muutunud tüüpiliseks aleviks, ehkki väga suureks (üle 6000 elaniku). Siin on vaid paar pisiettevõtet, neid võib küll juurdegi sigineda, sest Türi asend on soodne. Näiteks asus Türile 60 töötajaga kraanade ja traktoriosade tootja Viron TP. Mõned olulised ja vähemalt ajuti edukad tööstusettevõtted arenevad hoopis maa-asulates (Viru-Nigula, Haljala, Imavere), muutes need pikapeale pisilinnadeks. Tartu regiooni (kuhu tuleks lugeda ka kunstlik Jõgeva maakond) on Kesk-Eestist eristanud Tartu linna areng.
Leivajahule esitati küllalt kõrgeid nõudeid. See pidi olema kuiv ja sõre, ilma igasuguse ebameeldiva lõhna ja maitseta. Hea jahu ei tohtinud pihku võttes klimpi jääda, see ei tohtinud olla liiga peenike ega liiga sõre ja veskikivid pidid olema puhtad. Leivajahu jahvatati ka kodus käsikivil, kuid see sai liiga sõre. Jahu säilitati viljaaidas spetsiaalses kirstus või tünnis. Seda ülemäära tagavaraks ei hoitud, et ei saaks sigineda koid. Ait, kus teravilja, jahu ning tangaineid hoiti, pidi olema puhas ja hästi õhustatav. Viimaseks otstarbeks oli aida ukse all nn. kassiava ja tagaseinas üleval tuulutusava (nagu suitsusaunal repnaauk). Pärast veskil käiku klopiti jahukotid õues hästi puhtaks ja pandi päikesepaistele tuulduma. Leivanõu ehk leivaküna See tehti enamasti ühest puust. Paremini sobis lehtpuu, mis ei anna maitset ega pragune. Künapuu oli ühest küljest ¾ puu jämeduseni siledaks tahutud ja seest
või raudtee-ettevõte ei ole harilikult kuigi heal majanduslikul järjel. Kui see peaks pankrotti minema (nagu mitmes sellises linnas ongi juba juhtunud), tabab kogu linna majanduslik katastroof. Kergemini saadakse sellest üle, kui väike tööstuslinn kuulub kuhugi linnastusse (Kehra, Sindi, Oru, Maardu juhtumid), kui ta aga asub eraldi (nagu näiteks Võhma või Mõisaküla), võib asi lõppeda taolise linna kadumisega. Ometigi võib väikesi tööstuslinnu juurdegi sigineda. Neid võivad tekitada maa-asulates rajatud edukad tööstusettevõtted. Näiteks võib Imavere külas rajatud Eesti suurim saeveski ja suur liimpuiduvabrik muuta Imavere väikelinnaks. Viimasetel aastatel ongi Imavere tugevasti kasvanud ja omandanud mõned linnale iseloomulikud jooned, ent protsess on siiski alles algusjärgus ja Imavere linnaksmuutumine pole sugugi kindel. Eestis on üpris palju ka juriidilisi väike- ja pisilinnu, mis on tegelikult kõigest alevid - maalise ja
annaabi.ee 
