Kaasa tee- vad solistid ja koor, pillidest kasutatakse eelpoolnimetatud flöödimoodi pillid ja löökpillid. BUNRAKU-jaapani nukuteater. Etenduste kasutatakse nukke, mis on peaaegu inimesesuurused. Inimesed juhivad neid nukke ja kõik on vaatajale nähtav. Jutustaja jutustab SHAMISENI saatel vanu ballaade ja nukkudega lavastatakse siis neid lugusid. GEISAD SHAKUHACHI KOTO JA SHAMISEN KABUKI TEATER NO TEATER BUNRAKU
) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). Meiji ajajärgul (1868 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on konkretiseerunud alates 80ndatest, kui avati jaapani rahvusliku muusika õppetoolid ülikoolides.
Vana-Roomas kasutatud ,,Buccina" Click icon to add picture Flööt Flööt on puupuhkpillide hulka kuuluv soolo- ja orkestripill. Flöödil on ca. 15 auku, mis on tavaliselt kaetud klappidega. Palju flöödid on ka aukudega, et võimaldada kaasaegses muusikas kasutavat glissandot. Flööte on valmistatud õõnsatest luudest, bambusest, savist ja kõige rohkem puidust. Click icon to add picture Üks huvitamaid flööte on Hiina pill shakuhachi. Shakuhachi on umbes 55 cm pikk bambustoru. Selle ülemises osas on neli auku ja alumises osas üks auk pöidla jaoks. Shakuhachit mängiti algselt Zen-teenistustel ja oli rändavate buda-preestrite lemmikinstrument. Ehkki see flööt kujunes edaspidi vaid muusikute instrumendiks on tugevad religioossed soolod tähtsaks osaks shakuhachi-muusikas. Tänapäeval on sellel ka oma koht No orkestrites (üks traditsiooniline jaapani teatri vorme).
Sellel on oma koht ka No (üks traditsioonilise jaapani teatri vorme) orkestrites kus see tihti saadab kotot või shamiseni. Shakuhachit mängiti algselt Zen-teenistustel ja oli rändavate buda-preestrite lemmikinstrument. Ehkki see flööt kujunes edaspidi vaid muusikute instrumendiks on tugevad religioossed soolod tähtsaks osaks shakuhachi-muusikas. Seda kasutati ka koos Koto ja Shamiseniga lihtsas puhtas muusikas ilma religioosse tagapõhjata. (Samast) Peale shakuhachi on jaapanis ka teisi flöödi liike. Kõige tavalisemad (tehtud harilikult bambusest) on yokobue (flööt), ryuteki or kichiriki (seitsme auguga toru), Sho no fue (meenutab paani flööti, 10 kuni 24 toruga) ja sho (suuorel 17 toruga). (Samast) LISAD Kasutatud materjalid (2013) Jaapani muusika http://et.wikipedia.org/wiki/Jaapani_muusika (4.03.15) L..Ambos (2014) Jaapani muusika https://prezi.com/orgnv2whldpz/jaapani-muusika/ (4.03.15) R.Jürima (2012) Jaapani muusika kuninga.parnu
Keskajal (12 - 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri- muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on konkretiseerunud alates 80-ndatest, kui avati Jaapani rahvusliku muusika õppetoolid ülikoolides.
traditsioonilisi jaapani wadaiko-trumme. Trummide suurused varieeruvad 15 sentimeetrist kuni 1,8 meetrini ja trummide vanus on nii mõnelgi üle paarisaja aasta. Tallinna kontserdil kasutatakse paari tosinat suuremat ja väiksemat trummi. Neist huvipakkuvaim on ehk odaiko, mis on valmistatud enam kui 400 aasta vanusest puust. Yamato naisartistide trummid on väiksemad ning nende mängida on etendusele delikaatset õrnust lisavad instrumendid shakuhachi (flööt) ja koto (kannel, tsitter). Hoolimata sellest mõjuvad nad sama võimsalt kui nende meessoost kolleegid. Maailm avastas enda jaoks Yamato pärast Edinburghi Fringe Festivali 1998. aastal, kus trummarid võitsid Spirit of Fringle auhinna. Sealt sai alguse ansambli lõputu tuuritamine mööda maailma. Trummarid rändavad mööda maailma, kaasas mitukümmend trummi, millest igal on oma legend neist ühe järgi elavad trummis muistsete muusikute hinged ja trummi helid on nende
templites. Viimasel ajal on see muusikaliik pälvinud noorte inimeste tähelepanu ja aegajalt kasutatakse seda kaasaegses muusikas. Lisaks Gagakule kujunes Heiani ajastul välja ka teine tähtis muusikastiil: Shomyo. See on vokaalmuusika, mida esitati budistlikel teenistustel ja kujunes märkimisväärseks jaapani vokaalmuusika algeks. Muusikainstrumendid Azuchi-Momoyama periood (1573 - 1603) on tähtis paljude muusikariistade arengu poolest. Instrumendid Shakuhachi, Koto ja Shamisen saavutasid järgmisel Edo perioodil suurt populaarsust. Keelpillid Koto Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette
Keskajal (12 - 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri- muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). (2) Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on konkretiseerunud alates 80-ndatest, kui avati jaapani rahvusliku muusika õppetoolid ülikoolides. (2)
Aasia ja Austraalia: Traditsiooniline hiina flööt ehk shakuhachi Traditsioonilisi hiina flööte valmistatakse põhiliselt bambusest, ajaloost on aga säilinud ka päris hulk luust valmistatud flööte. Vanimate hiina flöödi leidude hulgas on näiteks: - kaks bambusflööti (lühike ja pikk, aastast 168 eKr), mis on leitud ühest hauast; - Zhejiang'i provintsist Hemudu'st leitud mitu 7000 aasta vanust väikest luuflööti; - Jiahu külast (Kollase jõe keskjooksul asuvast orust) rohkem kui
moodne muusika.Jaapan on iidne maa, mis on olnud tihedalt seotud Hiina ja Koreaga ja seega saanud ka kultuurilisi mõjutusi neilt maadelt. Enamik pille, kui ka muusikastiile on pärit Hiinast ja Koreast.Üheks jaapani kultuuri iseärasuseks on viis, kuidas erinevate maade kultuurilised elemendid eksisteerivad külg-külje kõrval harmoonias, mõjutades koos kohalikku kultuuri ja luues seega uue kultuuri. Traditsioonilised jaapani muusikariistad on: taiko, shakuhachi, odaiko, tsuri daiko, kakko, uchiwa daiko, yokobue. Moodne Jaapani muusika Jaapanlased naudivad ka paljusid erinevaid popmuusika liike. Kõige rohkem fänne on jaapanlaste seas nende endi kodumaisel popmuusikal. Seda kutsutakse kayo-kyoku ja inimesed ei naudi seda vaid kontserditel ja raadiost-telerist, vaid laulavad seda ka kodudes ja baarides karaokena.Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Traditsiooniline muusika: http://www.youtube.com/watch
HIINA-üks vanimaid kultuure, mütoloogiaon samanism,budism, taoism,konfutsianism.muusika teaduse allikas keel laulev. Filosoof Kong Fu-zi 6-5 saj enne kristust ,,kui tahate teada, kuidas valitsetakse maad ja milline on ta kõlbus, siis kuulake muusikat.Yin must ja naiselik, Yang valge mehelik need loovad energia taeva ja maa. Büroklaatikud õpetused. Ühehäälne muusika viieastmeline helilaad- penetatoonika, tähendus 1 valitseja, 2 minister, 3 rahvas, 4 riigiasjad, 5 üldine olukord. Muusika koos luule näite tantsu kuntstiga ja teatriga. Pekingi ooper-18saj Pekingis, sulam ooper balett ja draama, kasutatakse laulu pille tantsu aeroobika, ühehäälne, on näogrimm, sümboolika: must-ausameelne,kollane-kaval,punane- ustavus,sinine-kõrkus julgus,valge- petturlus, on zestid ja lavakujundus hea kurja võitlus, 7-8 muusikut orkestris. Pillid- sheng:suuorel,kõrvitsast õõnestatud 12-24 keelt, bambustoru. Er-hu viiulitaoline 2 keelt. Pipa lautotaoline 4 ke...
jaapani tütarlapsed, kes tunnevad hästi kirjandust, muusikat ja kunsti ning teenivad elatist seltskonnadaamidena Koto Kannab jaapanlaste jaoks kosmoloogilist sümboolikat. Koto on 13, 17, 21 keelega näppepill, mida mängitakse põrandal. Pilli siidist keeltel mängitakse elevandiluust plektroniga. Shamisen Pika kaelaga 3keeleline lautotaoline pill, mida mängivad ka geisad. Shakuhachi Traditsiooniline viie sõrmeavaga bambusest pikiflööt. Taikotrummid Hiigelsuured löökpillid, mis on saatnud rituaalseid tantse ja protsessioone alates 14. saj. Taiko trummide kõla peetakse puhta, jumalani jõuda aitava meeleseisundi väljenduseks. Kasutatud materjalid · Muusikaõpik 7. klassile · Google Aitäh kuulamast/ vaatamast!
Muusika riigid Araabia- · Levinum religioon,pühakiri: islam-kutse palvusele,koraani laulmine või retsiteerimine, pidulikud laulud · Araabia muusikal on tonaalne süsteem, kus oktav võib jaguneda 24'ks tooniks. · Makaam- erilised meloodiamudelid mille peale hakatakse tegema impovisatsiooni. Igal makaamil on oma kidel teema (nt: naiselikkus, võim, uhkus) · Araabia pillid: ud, lõõtspill, hammondorel, nai, sofar, tsuringa, lauto, rabab · Ud: algselt nelja keelega lauataoline näppekeelpill, mille igal keelel oli sümboolne tähendus; kõrgemalt madalamale minne on need järgmised: kollane- viha, punane- veri, valge- lõtvus loidus, must- süngus viha; tänapäeval võib keelte arv ulatuda kuni 13-ni · Rabab- kahe keele ja pika kaelaga viiulitaoline poogenpill · Nai- flöödilaadne roopill, araabia vanemaid muusikainstrumente Juudid- · Usund: judaism, pühakiri: toora (vana testamet) · Lauldakse vaimulikku muu...
Suur hulk rahvalaule, mida praegu lauldakse, tekkis Edo ajastul ja hiljem. On kahte liiki rahvalaule: vaba rütmiga ja mõõdetud rütmiga. Esimest tüüpi laulis tavaliselt üks laulja ja seda lauldi algselt koormahobusel sõites. Teist tüüpi, mõõdetud rütmiga laule saadetakse tihti trummide ja Shamiseniga. Rahvalulud on peamiselt populaarsed vanema generatsiooni seas. Jaapani traditsioonilised pillid: Kotu (Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil), Shakuhachi (flööt), Shamisen (kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel). Jaapanis peeti väga lugu ka kabuki-teatrist. Algupäraselt oli kabuki naiste poolt esitatud vaatemäng, kuid hiljem keelati naistel seda esitada, sest oli tekkinud prostitutsiooni probleem. Hiljem olid kõik kabuki-näitlejad mehed, ka naiste osa mängisid maskeerunud mehed, keda peeti vaieldamatuteks staarideks. Lisaks sellele on Jaapanis veel elava suurusega nukuteater, kus ühe nukuga mängivad sageli mitu
) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri- muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt). Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on konkretiseerunud alates 80-ndatest, kui avati jaapani rahvusliku muusika õppetoolid ülikoolides.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
