Rääkides meelelahutusest nagu näiteks kinos või kohvikus käimine, seda võimalust maal küll ei ole, aga tegelikult on ju küll kuskil lähedal mõni linn või asula, kus saaks aega veetmas käia. Iga maainimene teab kuidas leida meelelahutust maal: noored saavad ehitada metsas onne või valmistada vibusid ja lasta täpsust, aga vanemad saavad kalal käia ning ka jahil käia. Veel on võimalus naabritega suhelda ning käia seltsimajades. Võib-olla ei saa maainimesed kõik aru, et neil on palju rohkem väärtusi maal kui linnainimesel linnas. Selleks tulevad noored linna, elavad siin linnamelu keskel ja siis alles mõistavad mis väärtus on vaikusel ja looduse ilul ning rahul
aastatest hakkasid kontaktid siiski tihenema. Eriti oluline oli Tallinn- Helsingi laevaliini avamine, mis võimaldas Soome turistidel Eestit külastada, mitmed eestlased said minna ka Soome. Välis-Eestiga suhtlemiseks moodustati EKP nõudmisel eraldi agentuur (VEKSA), mis oli küll võimude kontrolli all, kuid võimaldas siiski kultuurilist suhtlust väliseestlastega. Kultuurielu Jätkati omariikluse ajal rahva- ja seltsimajades koos käinud pilli-ja näitemängu ning laulukooride traditsiooni. Suursündmuseks kujunes 1947 a. üldlaulupidu. Hoolimata punalippude lehvimisest, muutusid laulupeod nõukogude ajal omanäolisteks rahvusliku varjundiga massiüritusteks. Eesti "teiseks hümniks" kujunes Lydia Koidula "Mu isamaa on minu arm", mis peaaegu alati laulupeo lõpetas. Kirjanduselu oli stalinlike repressioonide tõttu tükk aega madalseisus, alles 1960. aastate alguses tuli peale uus
uus põlvkond haritlasi taastasid eesti professionaalse kultuuri järjepidevuse. Lõplik läbimurre 1960.ndatel: 1) Vabam loomeõhkkond 2) isikupärased ja uudsed vormikatsetused 3) uued väärtushinnangud ja ideaalid. 4) püüdsid hoida positiivset programmi NK korra tingimustes Kultuuritarbimine ja massiteave Tegevusharrastus jätkati omariikluse ajal rahva ja seltsimajades koos käinud pilli ja näitemängu ning laulukooride traditsiooni Massiline isetegevusharrastus taandus kõrgkultuuri ees : põhjuseks linnastumine , rahva haridustaseme üldine tõus ja materiaalsete võimaluste avardumine Kasvas massiteabevahendite osatähtsus Suurenes Eesti Raadio saatemaht, 1967 lisandus Vikerraadio ja seejärel Stereoraadio 1955. alustas tööd Eesti Televisioon Värviteleritele ülemineks 1970.ndatel
valitseva re?iimi kontrollile. Haritlaskonna uus põlvkond- haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks: loometegevust piirati või sunniti sellest aastakümneteks loobuma. 1950.a keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevendus. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine, milles järjest olulisemat rolli hakkasid etendama uus põlvkond haritlasi. Kultuuritarbimine ja massiteave- Isetegevusharrastus: jätkati omariikluse ajal rahva- ja seltsimajades koos käinud pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. 1950.aastate teisel poolel hakkas tekkima kõrgkultuur. Loovharitlased astusid kultuuriellu, toimus linnastumine ja rahva haridustaseme üldine tõus, samas ka materiaalsete võimaluste avardumine. Kasvas ka massiteabevahendite (ajakirjanduse, raadiolevi ja televisioon) ning ka raamatute osatähtsus kultuuritarbimises.
vaenlasteks olid eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teadlased, kirjanikud jt loovharitlased. Kui 1950.aastate keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevenes, said vanema põlvkonna haritlase taas loometöö juurde tagasi tulla. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine. Kultuuritarbimine ja massiteave Rahvakultuuri tasemel jätkus eestlastele omane aktiivsus oma kultuurielu korraldamisel, selle kõige ilmekamaks väljundiks oli isetegevusharrastus: jätkati omariikluse ajal rahva- ja seltsimajades koos käinud pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. 1950.aastate teisel poole taandus isetegevusharrastus kõrgkultuuri ees. Järjest kasvas massiteabevahendite ning ka raamatute osatähtsus kultuuritarbimises. Suurenes Eesti raadio maht, 1955.aastal alustas tööd Eesti Televisioon. Ajakirjandusväljaanded jagunesid nõukogude ajal vabariiklikeks ning linna- ja rajoonilehtedeks, ajakirjadeks ning mitmesugusteks ametkonlikeks väljaanneteks. Maakultuuri hääbumine
enesetaastumine, milles järjest olulisemat rolli hakkas etendama uus põlvkond haritlasi. Nemad täitsid sõja ja vägivallapoliitikaga tekitatud tühiku, taastades paljuski eesti professionaalse kultuuri järjepidevuse. Uue põlvkonna lõplik läbimurre toimus 1960. aastatel. xxx. Kultuuritarbimine ja massiteave Sõjajärgsetel aastatel sai suure lõõgi korgkultuur, aga rahvuskultuuri tasemel jätkus ka sel perioodil eestlaste aktiivsus. Jätkati rahva- ja seltsimajades koss käinud pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsioon. 1950. aastate teisel poolel hakkas massiline rahvuskultuur taandume kõrgkultuuri ees. See oli tingitud uue haritlaskonna põlvkonna esile kerkimisest, linnastumine, rahva haridustaseme üldine tõus ning materiaalsete võimaluste avardumine. Järjest kasvas massiteabevahendite ning ka raamatute osatähtsus kultuuritarbimises. Kahjuks oli kõik ikkagi tsensuuri all. Massiteave vahendas edasi ka propagandat.
tegutsenud haritlased. Nendelt nõuti oma varasema loomingu ümberehitamist ja kinnipidamist sotsialistlikust realismist. *50ndate keskpaigas algas rahvuskultuuri enesetaastumine, milles mängis suurt rolli uus põlvkond haritlasi. *Rahvakultuuri tasemel jätkus eestlaste aktiivsus oma kultuurielu korraldamisel. *Rahva kultuuriaktiivsuse ilmekaimaks väljundiks oli isetegevusharrastus: jätkati rahva- ja seltsimajades koos käinud pilli- ja näitemängu ning laulukooride traditsiooni, populaarseks sai rahvatants ja taastus laulupidude traditsioon. Suursündmuseks kujunes 1947 toimunud üldlaulupidu. *Järjest kasvas massiteabevahendite osatähtsus kultuuritarbimises. Suurenes Eesti Raadio (ER) saatemaht. 1967 lasti käiku ka ,,Vikerraadio" ja ,,Stereoraadio". *1955 alustas tööd Eesti Televisioon (ETV). 1970 mindi üle värvitelevisioonile.
Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine, milles järjest olulisemat rolli hakkas etendama uus põlvkond haritlasi. Sõda ja sellele järgnenud vaimse surutise aastad olid rängaks löögiks eelkõige kõrgkultuurile. Seevastu rahvakultuuri tasemel jätkus ka sel perioodil eestlastele omane aktiivsus oma kultuurielu korraldamisel, selle kõige ilmekamaks väljundiks oli isetegevusharrastus: jätkati omariikluse ajal rahva- ja seltsimajades koos käinud pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. 1950. aastate teisel poolel hakkas massiline isetegevusharrastus taanduma professionaalse kõrgkultuuri ees. Suurenes Eesti raadio saatemaht. 1955. aastal alustas tööd Eesti Televisioon. Värvitelevisioonile mindi üle 1970. aastatel. Ajakirjandusväljaanded jagunesid nõukogude ajal vabariiklikeks ning linna- ja rajoonilehtedeks, ajakirjadeks ning mitmesugusteks ametkondlikeks väljaanneteks. Kõik
aeda, kus esines Võru Sümfoonia Muusika Seltsi orkester (Foto 5). Sissepääs oli kõigile tasuta. Juubelipäeva viimaseks ürituseks oli plaanitud suur rahvakontsert linna puiestikus, mis algas kell 20. Seal esines kaitseväe orkester, mille muusika saatel võis näha ka ilutulestikku. Ilutulestik kujutas endast järvel lastavaid rakette ja bengaale ning pargis süüdati elektrituled ja mitmesugused laternad. Õhtul oli veel oodatud linnarahvas erinevatele pidudele seltsimajades ja mujal.54 Foto 5. Võru Sümfoonia Muusika Seltsi orkester. E. Tamm istub esimese reas vasakult kuuendana. Autor ja aeg teadmata. Foto pärineb Võrumaa Muuseumist. Juubelipidustuste tipphetkeks võib lugeda Võru Sümfoonia Muusika Seltsi orkestri poolt esitatud linnale pühendatud orkestrijuhi Eduard Tamme poolt loodud juubelimarss ,,Võru linna 150. aasta juubelimarss", mille publik võttis vastu suure rõõmuhüüdega. Sama pala esitati ka Võru linna 200
annaabi.ee 
