Samas valvasid vanemad poissi, et meister talle ülekohut ei teeks. Isa maksis õpetuste eest ja hoolitses rõivastuse ning jalanõude eest. Kui meister oli poisile ülekohut teinud, võisid vanemad poisi ära võtta ja teise meistri juurde viia. Meister pidi hoolitsema toidu eest . Kui katseaeg oli läbitud sai õpipoisist sell. Sellid töötasid meistri käe all ja omandasid kogemusi, et alustada tööd iseseisva meistrina. Sellile maksti tsunfti poolt kindlaks määratud rahapalka. Meister ei saanud oma tahte järgi otsustada palka. Selli, meistri ja õpipoiste tööpäev kestis suvel 14- 16 tundi. Selle sisse kuulus lõunavaheaeg ning hommiku- ja õhtupoolel pooletunnised pausid. Talvel oli tööpäev lühem. Oli ka vabu pühapäevi ja usupühasid. Ühel meistril ei tohtinud olla üle kahe selli. Selleks, et selliks saada, tuli sellil läbi teha rännuaastad. (Töötas mõne aasta kaugemas
Enne teeleasumist sai sell tsunftilt vastava tunnistuse. Teel hoolitses iga sell enda eest ise. Oli muidugi hea, kui sell oli naljahammas ja muusik, kes inimestega hästi läbi saada oskas. Selli käitumise kohta esitati aga karme nõudmisi, teated ta rumalatest tempudest jõudsid kiiresti kodulinna, heites varju nii tema enda kui ka ta meistri nimele. Selline sell võis matta maha igasuguse lootuse kunagi meistriks saada. Kõikide tsunftide skraad nõudsid rändavale sellile abiandmist. Meister pidi tema juurde ilmunud sellile andma kas paarinädalase töö või mingi rahasumma (tsunfti kassast) reisi jätkamiseks. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tuli sell tagasi Tallinna, ühe aasta töötas ta endise meistri juures, jagades temaga oma uusi teadmisi. Tsunftid hindasid niiviisi omandatud kogemusi kõrgelt, kuna sellega täiustati ja arendati vastavat käsitööala, sel kombel levisid uued tooted ja nende valmistamise võtted. Kui Tallinna raad keelas 1631
Igal meistril olid omad sellid ja õpipoisid, kes elasid meistri kodus, said söögi , kuid allusid ka kõiges majaisa korraldustele, näiteks suurenes sellide ja õpipoiste arv ühe meistri kohta. Keskaja lõpul hakkasid tsunftid üha enam muutuma suletuks, õpipoistele ja sellidele hakati üha enam esitama kõrgemaid nõudeid. Näiteks pidi olema õpipoiss sündinud kristlikust abielust. Selle nõudmisega suleti tsunft vallaslaste käendajaid. Sellile esitatud nõuete hulka kuulus kindel arv õpiaastaid oma meistri juures , tavaliselt oli neid 2-3 vahel harva ka 5, neile lisandusid 2-3 aastat kohustuslikku rännuaastat. Kohustusliku rännuaasta eesmärk oli see, et vältida käsitöö e mandumist suletud tsunftikorra tingimustes. Sellid kui tulevased meistrid rändasid mööda naaberalasid või koguni teisi maid mööda , tutvusid seal tehtavaga. Õpipoisi isa maksis õpetuse eest ja hoolitses poisi rõivastuse ning jalanõude eest
Tootmise arenguga suurenes iga meistri kohta sellide ja õpipoiste arv Keskaja lõpupoole hakkasid tsunftid muutuma järjest suletumaks õpipoistele ja sellidele esitama kõrgemaid nõudeid õpipoiss pidi tingimata olema kristlikust abielust see sulges tsunftide uksed vallaslaste ees Kõigepealt võeti õpipoiss endale mõneks nädalaks proovile Mõnikord nõuti ka käendajaid Sellile esitatud nõuete hulka kuulus kindel arv õpiaastaid oma meistri juures tavaliselt 2-3 mõnikord ka -5 aastat Neile lisandusid 2-3 kohustuslikku rännuaastat eesmärgiks vältida käsitööoskuste mandumist suletud tsunftikorra tingimustes Sellid kui tulevad meistrid rändasid mööda naaberalasid või koguni teisi maid, et tutvuda seal tehtavaga Meistriks saamiseks pidi esitama meistritöö
Õpipoiss pidi olema sündinud seaduslikust abielust. Õpipoisiaeg oli käsitöölise elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet. Kui õpilane ei pidanud vastu ja põgenes, tõi meister ta jõuga tagasi ning karistas. Lisaks sellele tuli põgenikul äraoldud aeg kahekordselt tasa teha. Loobuda õppimisest oli raske, seda võis ainult siis, kui hakati sõduriks. Sellile esitatud nõuete hulka kuulus kindel arv õpiaastaid oma meistri juures(2-3). Neile lisandusid 2-3 kohustuslikku rännuaastat. Sellid kui tulevased meistrid rberalasid või koguni teisi maid, et tutvuda seal tehtavaga. 22) Nimetage 2 tingimust, mis tuli täita käsitöömeistriks saamiseks. Meistriks saamiseks pidi esitama meistritöö, mille all mõeldi vastava käsitööala meistrite järelevalve all valmistatud esemete komplekti.
Lihtsamatel erialadel 2-3 aastat, keerukamatel aladel 10-12 aastat. Esimestel aastatel kasutati õpipoissi peamiselt mitmesugustel abitöödel, ameti õppimine algas hiljem tasahaaval. Õpipoisiaja läbiteinu sai selliks. Tavaliselt tohtis üks meister pidada korraga kahte õpipoissi. 2. Sellid töötasid meistri käealustena ning omandasid kogemusi, et alustada tööd iseseisva meistrina. Sellile maksti tsunfti poolt kindlaks määratud rahapalka, mida meister oma suva järgi tõsta ega langetada ei tohtinud. Selli (ka meistri ja õpipoiste) tööpäev kestis suvel tavaliselt 14-16 tundi. Selle sees oli tunnine lõunavaheaeg ning hommiku- ja õhtupoolel pooletunnised pausid. Talvel oli tööpäev lühem. Lisaks neile olid vabad pühapäevad ning usupühad. Enne uspühi nn. pühadelaupäeval oli lühem tööpäev. Ühel meistril ei tohtinud
Tähtis roll oli vastastikusel abistamisel, seltsielul, kiriklikel kombetäitmistel ja surnute mälestamisel. Eestis algas suurlinnades üleminek tsunftikorrale 14. sajandi II poolel. Riias esimeste seas olid kullasepad (1375. aasta skraa); kingsepad (1375). Tallinnas 1363-1374 sai kolm tsunfti põhikirja: rätsepad, kuldssepad ja lihunikud. Tsunfti skraa: Raad vaatas skraad üle ja kinnitas neid iga 3-5 aasta tagant. Skraades kehtestati nõuded sellile, kes taotles meistriks saamist ja tsunfti vastuvõtmist. Meistriks püüdleja pidi põlvnema vabadest ja abielus vanematest; aasta jooksul kohapeal teeninud ja väljendanud soovi liitumiseks 3. koosolekul; teenistuskirja esitamine. Kui sünnipära ja varandusega olid asjad korras, tuli tsunftimeistritele tõendada oma oskusi. Pärast proovitöö vastuvõtmist tuli tulevasel meistril tasuda veel tsunfti astumise maks ja oma tsunftivendi kostitada. Mõnes skraas on määratud
annaabi.ee 
