Viljandi linnast lõuna pool kanti Ida-Mulgimaale iseloomulikke punaste ja roheliste kaarusnööridega kaunistatud puusadega vammuseid, mille siilud ulatusid vööni, moodustades väikesed kühmud. 3 Külgedel allääres oli lõhik (lõhandik, raius) ja selle kohale õmmeldi piklik punane kaleviriba e lõhandikulapp. Kampsun. Viljandi kihelkonna põhjapoolsetes valdades kanti potisinist läbivillast seesidega kampsunit, mis levis uue moena 19. sajandi I poolel. Need veidi alla vöökohta ulatuvad pikkade käistega pihakatted olid rühmseesilised s.o rühmiti volti seatud ääreribaga. Viljandi kampsuni kaelaavaus ei olnud eriti sügav. Rüü oli valgest linasest riidest suvine ülerõivas, mis tegumoelt vastas pikk-kuubedele. Kasukas. Viljandi kasukas tehti pargitud lambanahast, puusadega ja kaunistati liignahkadega õmblustel ning äärtel. Käigu- või pidukasukas oli sõidukasukast veidi
17. ja 18.saj. moerõivastuse eeskujusid järgivad põlvpüksimoed koos nimetusega põksid (alamsaksa Bühen ) varasemate pikkade kaatsade, kaltsade asemele. Siiski ei saanud Alutagusel nahkpüksid ega põlvpüksimood päris üldiseks. Lisakus ja Vaivaras kandsid mehed kuni linnamoele üleminekuni pikki, ülaääre palistusest läbipoetatud nööriga ülevalhoitavaid või värvelkinnisega pükse. 7 Vatt, lühike kuub, kampsun, seesidega kampsun ulatus poole puusani. See õmmeldi, samuti kui püksid, suveks valgest linasest, talveks aga enamasti potisinisest villasest riidest. Seesidega kampsuniteks nimetati neid sellepärast, et neil olid vööst alatest voldid küljeõmbluste vahel ning seljaõmbluse kohal lahtine volt. Hõlmad olid enamasti kaarjalt õõnestatud nurkadega. Tööl oldi enamasti kas särgiväel või kanti pikemat ülerõivast. Kirikusse ega pulma särgiga ei mindud, ikka pidi vatt peal olema. 1860.-70
19. sajandi alguses hakkas, saartel küll vähem, levima potisinine värv (indigo, mida kasutatakse tänapäevalgi teksariide värvimisel), keskpaigas juba eredad poevärvid. Linnamoe mõjud suurenesid märkimisväärselt (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, mustrid moelehtedest). Uute rõivastena ilmusid meestel ja naistel vestid (liistikud) ning kerge ülerõivas (meestel vatt,naistel kampsun). Naiste kampsuneid ja liistikuid hakati tegema linlaste eeskujul liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Üleminek linnapärasele riietusele kulges eri paigus erinevalt. Lihula- Kirblas tikitud seelikud, Põhja-Eestis, eriti Virumaal ja Tallinna ümbruses liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleit. Läänemaal hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid. Seelikuvolte hakati sisse pressima kuumade leibade abil. Kihnus läksid moodi sitsrätid, -põlled ja -jakid
nöörist kaarusest kaunistused. Suurenes ostukaupade osatähtsus. Suur osa ehteid ja väiksemaid detaile, nagu siidpaelad, pearätid, nööbid, karrad, litrid jms, saadi rändkaubitsejatelt ja linnakäsitöölistelt ning poodidest. 19. sajandil tungis talurahva rõivastesse palju linlikke elemente. Laialdaselt levisid eelmisel sajandil alguse saanud uuendused pikitriibuline seelik, pottmüts. Moerõivastuse eeskujul hakati naiste kampsuneid ja liistikuid tegema liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Meeste rõivastusse tulid vatid ja vestid. Koos uut tüüpi ülerõivastega tuli kasutusele poevärv potisinine (indigo). Rahvarõivad igapäevaelus püsisid kauem ääremaadel ja tegid läbi ka moearenguid, nt Muhu kollasetriibuline suht lühike seelik. Rahvarõivad on igapäevaelus tänini kasutusel Kihnus. Rõivad valmistati valdavalt kodukootud kangast: linasest särgid ja abielunaiste peakatted,
Pealisrõivad 19. sjandil kanti triibuliste seelikutega villaest riidest avara rinnaesisega pidevseesilisi kampsuneid. Need on õmmeldud potisinisest kodukootud või mustast vabrikukalevist. Kampsun õmmeldi linasele voodrile. Kaelaauk on sügav ja servast läbi tepitud. Seesiriba oli ümberringi volditud. Varrukad kitsad, varrukaotstes lõhikud. Hõlmad on haakidega suletavad. Nooremad naised kandsid ka seesidega kampsuni lõike liistikut. Sajandi viimastel kümnenditel tuli piduliku kergema pealisrõivana kampsuni asemel laia seljaga linnamoeline jakk. Pikk-kuub õmmeldi süsimustast toimsest täisvillasest vanutatud riidest. Händadel on kaks volti, mis õmmeldi ülalt pahupoolelt ca 3 cm pikkuselt kokku ja kinnitati kuueriide külge nii, et voldiharjad oleks püstiasendis. Voldid langesid vabalt. Seljakaare lõikeil on händade
keskpaigast. Vanematüübilised kampsunid olid tehtud enamasti pikk kuuega samast materjalist ja meenutasid lõikelt ja kaunistustelt kuue ülemist osa. NAISTE HÄNDEGA kampsun ERMi kogudes on üks selline Torist pärit kampsun e pihtkuub (ERM 18299). Sarnanedes pikk kuuele, on ka see kampsun pruun villane ja kaarusnöörist ilustustega. Uuemamoelised kampsunid (alates 19. saj keskpaigast) on lühikese liibuva piha ning voltidesse seatud ääreribaga, nn seesidega . Koos nendega levis ka nimetus kampsun. Tori naised kandsid pidevseesilisi kampsuneid s.t. kampsuni külge on kinnitatud eraldi juurdeõmmeldud riba, mis eelnevalt on lappvolti pressitud (lappseesid). Seesiriba on suhteliselt kitsas (valmislaius 3 cm) ja pressitud on ta vastandvoltidesse. Ees on jäetud seesiriba otsad 10 cm laiuselt siledaks. Varrukas on ilma voodrita ja varrukapära (õla juures) kurrutatud; käealune on jäetud siledaks.
annaabi.ee 
