Kui see maailm on su meeltele avatud siis ole valmis kaitsma mind kõige eest, millel kuradi hind. On see siis palju palutud? Ka mina tahan leida oma maja selles maailmas, mis piinab meid. Vaikse koha, kus ei ole kuradeid, kohakese, mis paneb seisma aja. Eemal lendas üks kaunis hing, kes otsis kohta, kus olla, kuid kellel ei lõppenud otsimise ind. Lennates võid üle maade ja merede tulla ja nõnda ei ole kallis ka hind, mida pead maksma, et maailm oleks valla. THOMAS MORE Tuul sasib juukseid Heinamaa peal On mõnus sügiskuu Maa kohati mustab, kuid Aasad on kaetud Sambla pehme rohuga. Mõnusalt päikegi pilvedes triivib Otsides kohta, kuhu minna nin Roosaks on värvinud ta taeva Et oleks homme ilusam ärgata. VABADIK Mu aknal on lilled ja rõske on õhk. Noor kärbes, mu kaaslane lõbus-õnnelik all maja ees kolinal tiivaga lööb ja rõõmsalt vesiseid kalasid sööb. Ta nosib neid, silmitseb aknal siis mind vist mõistab mu tundeid see õnnelik putukas
tantsides ja häälitsedes loodeti jumalatelt paremat jahiõnne. Pillidest vanimad on kahtlemata löökpillid. Inimkonna esimest löökpilli võid kohata loomaaias, kui näed simpansit kaht peopesa kokku löömas. Pulkade kokkutagumise järel avastati, kui hästi kõmiseb õõnes puutüvi. Hiljem tulid kasutusele ksülofonilaadsed pillid puust plaadikestega. Esimesi puhkpille - paaniflööte esineb peaaegu kõigil maailma rahvastel. Seda pilli võid vahel kuulda ka looduses, kui tuul sasib mererannas tormist pooleksmurtud kõrkjaid. Keelpillide teke oli seotud vibu leiutamisega. 1 Indiaanlased Indiaanlaste traditsioonilises muusikas on kesksel kohal vokaal. Lauldakse kas üksi, kooris või vastulaulu põhimõttel. Laulud on enamasti ühehäälsed ja koosnevad lühematest fraasidest, mida korratakse ning varieeritakse. Sageli esineb vahelduvat taktimõõtu
kuldset kannelt. Kõige sagedamini ilmuvad näkk jaaniööl. Näkk tekib mõnest uppunud inimesest e.vees surnust. Tuulispask Tuulispask on keeristuule rahvapärane nimetus. Arvatakse et tuulispask tekib hinge lahkumisel kehast varanduse otsimise eesmärgil. Enamasti on tuulispasakas minejaks nõid. .tuulispasaks käijal on püüd saaki saada. Ta võtab kõike kaasa mida saab. Kui keegi püüab tuulispaska peatada siis ta sasib teda nii, et luud-kondid ragisevad.tuulispask jääb enamasti vaatajale nägematuks. Kui aga tuulispask ilmub siis kui kegi teda narrib või vihastsb siis võtab tuulispask kui aga kummargile lasta ja läbi reite vaadata siis on teda näha. Vaatajat püüab tuulispask aga alati nuhelda. Kuid tuulispaska püütakse alati kahju tegemise eest nuhelda, seda tehakse tuulispaska terariistaga visates. Metsik e. Metziko
sisse trügida, hoiavad selle lahti ning lasevad tütarlapsed enne sisse. Tundub tühine? Aga vahel piisabki õige vähesest, et killuke muinasjuttu meie ellu tuua. See, kes jooksmas käib, nõustuks kindlasti, et pole taevalikumat tunnet kui jooksmine. Misiganes mured päeva jooksul ka kogunenud poleks, ununevad. Seal ta on- kahekesi jooksurajaga, jalad pehmelt pinda puudutamas ning siht silme ees üha selgem. Keha muutub kuumaks ja riided liibuvad higise ihu külge, tuul sasib juukseid ja spordifirma Adidas'e loosung: Impossible is nothing, näib tõesti võimalik. See on töö, mille vilja saab koheselt näha ja tunda, ning just seepärast mõjubki see nii inspireerivalt ja muinasjutuliselt. Tekib tunne, et inetust pardipojast võibki sirguda ilus luik, kui ta vaid piisavalt tööd teeb ja vaeva näeb. Põhimõte "piits ja präänik" toimib vaid seepärast, et õnnestudes saab inimene prääniku- tasu kogu selle jama eest, mida ta on pidanud taluma
Uinudes tahab ta parajasti silmi laugutada, kui tütarlapse kena laul talle kõrva tungib. Kalevipoeg meelitab vastulauluga piigat enese poole, kartes astub tütarlaps samm-sammult ligemale ja istub viimaks noore mehe kõrvale. Enne kui koit tõuseb, olid noored südamed ennast ühendanud. Äkitselt kui unenäost ärgates hakkab piiga kiljuma, vanemad arvavad kisa esiteks unenäoks, siis kargab Saare- taat asemelt, sasib vembla kätte ja tormab vaatama, mis tütre kisa sünnitanud. Võõra mehe tugev kuju kahandab tema julgust, tütar ei julge pisarais silmi tõsta, aga Kalevipoeg, eksitust märkamata, küsib kohkumata, kas ehk Soome tuuslar eile õhtul siit mööda sõudnud. Saare-taat ei ole teda näinud. Ta küsib Kaelvipojalt kust maalt ja soost noormees sündinud. Kalevipoeg räägib oma päritolust, aga saades isa ja ema nime avaldatud, kohkub tütarlaps, tuigub kaldaservale ja kukutab ennast sealt merre
Miks me ometi ei suuda andestada? Teistele, endale? On see üldse alati võimalik? Mis see meile annab? Vahel olen kui päike- särav ja soe, hingelt suur ja samas olemuselt nii väike, täis meeletut hellust ja valgust. Tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea ja ei vaata kunagi kurbust enese sees. Vahel olen kui kuu- veidi külm ja kauge. Kuu, mille ümber särab küll palju tähti, kuid mina tahaks kumada vaid sellele ühele. Vahel olen kui tuuleiil, mis õrnalt kohiseb su kõrvus, sasib su juukseid, vallatleb puude latvades ja laulab unelaulu väikestele lindudele. Tuul, mis uitab üksi aasal. Tuul, mis tahaks sinugi haarata kaasa ja hoida. Vahel olen kui pehme rannaliiv su jalgade all- veidike kuum ja veidike torkiv, aga meeldivalt mõnus, et teda igatseda kui ta su talla alt kaob. Rannaliiv, mis joonistab vagusi, ehitab torne ja pudeneb su käte vahelt kui peod avad. Vot selline olengi-
Lahing ägeneb veelgi, nii ühelt kui teiselt poolt tõttab lahingusse uusi ridu. Pole ühtegi juhti ei Kreeka ega Trooja poolel, kes poleks verine määritud kas iseenda või vaenlase verega - , ja ikka veel ei ole selgust, kummale poole jääb võit. Siis aga kostab üle lahingukära Hektori kõmisev hääl: ,,Troojalased, hobustetaltsutajad, murdkem vallist läbi laevade juurde ja süüdakem need põlema!" Kõik koonduvad ülimaks pingutuseks: uskumatu jõuga sasib Hektor maast suure terava otsaga rahnu see on nii raske, et kaks tugevat meest jõuaksid seda vaevalt kergitada ja raksab sellega vastu väravat, tabades otse uksepooli koos hoidvate klambrite pihta. Vägevad hinged vappuvad, raudriivid katkevad ja uksepooled kargavad raginal pärani. Tõuseb troojalaste võidukisa viimaks ometi on avatud tee, mille kaudu saab tungida vaenlase leeri. Hektor, oda ähvardavalt mõlemas käes, on muidugi esimene, kes lahtisest väravast sisse tormab
Ometi oli kõik korras. Mul olid sina, sinul mina. Sinu naeratus sulatas jää, tõi välja päikese ning rasketel aegadel kuivatas mu pisarad. Sinu soojad käed minu ümber see tunne, jah See kõik on minevik. Taas on sügis, lehed on kollased ja kukuvad maha. Samamoodi tegi ka minu süda, kui mind tol hetkel sinna nutma jätsid, sinna samasse kohta kus sa mulle päikese välja tõid. Kuid nüüd ei ole enam päikest, on vaid meeletu vihm ning tuul, mis sasib mu juukseid tekitades tahtmine olla lind ja lihtsalt siit minema lennata. Lennata eemale sinust, sest muidu ma sind ei unusta. Sa olid minu jaoks liiga kallis, sinu tähendus mulle oli liiga suur, sa olid mulle ainus keda armastada. Ja nüüd kus vaatan loojuva päikese poole, siis meenud mulle taas sina. Kas me siis tõesti oleme purustanud päikeseloojangusse minemise plaanid? Kas siis tõesti on meie jaoks see nii võimatu? Ma karjun MIKS ning mu süda tahab rinnus lõhkeda
annaabi.ee 
