kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud ka paljudesse järvedesse. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Ta on mugav kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Nimelt on ta suhteliselt vähenõudlik vee hapnikusisalduse tõttu, elades hästi üle ka ajutise hapnikupuuduse. Samuti pole vaja palju vaeva näha tema toitmisega: karpkala sööb põhimõtteliselt kõike, nii taimset kui loomset toitu. Sasaanid toituvad peamiselt vee- selgrootutest, keda nad veekogude põhjamudast otsivad. Tiigikarpkaladele antakse lisaks loomsele toidule taimekasvatussaadustest valmistatud kunstlikku sööta. Suuremad sasaanid võivad toituda ka kaladest. Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid, kus kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb rikkalikult toiduks sobivaid põhjaloomakesi. Karpkala talub hästi ka riimvett.
Levik Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi, Ida- ja Kagu-Aasia Karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme Eestisse toodi karpkala aastal 1893 Karpkala levik Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Karpkala elupaik Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid Elupaikades kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb rikkalikult toiduks sobivaid põhjaloomakesi Talve veedavad karbid talveunes veekogu põhjalähedastes kihtides Välimus Suured tugevad soomused Pikk selja-ja lühike pärakuuim Selja- ja pärakuuimede algul jäme saagja tagaservaga kiir Kaks paari poised Kehakuju oleneb alamliigist ja tõust Sasaanid on pikliku, rulja kehaga Karpkala
kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud ka paljudesse järvedesse. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Ta on mugav kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Nimelt on ta suhteliselt vähenõudlik vee hapnikusisalduse tõttu, elades hästi üle ka ajutise hapnikupuuduse. Samuti pole vaja palju vaeva näha tema toitmisega: karpkala sööb põhimõtteliselt kõike, nii taimset kui loomset toitu. Sasaanid toituvad peamiselt vee-selgrootutest, keda nad veekogude põhjamudast otsivad. Tiigikarpkaladele antakse lisaks loomsele toidule taimekasvatussaadustest valmistatud kunstlikku sööta. Suuremad sasaanid võivad toituda ka kaladest. Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid, kus kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb rikkalikult toiduks sobivaid põhjaloomakesi. Karpkala talub hästi ka riimvett
(Leili Järv) Joonis 1. Karpkala hammastatud ogakiir 1.3Levik looduses Kodustatud karpkala eellaseks ja looduslikuks lähtevormiks on ulukkarpkala e sasaan, kelle looduslik levila paikneb Euraasias ning on jagunenud läänepoolseks (Musta, Kaspia ja Araali mere vesikond) ja idapoolseks (Ida- ja Kagu-Aasia) piirkonnaks (joonis). Need levilad on olnud isoleeritud juba sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid aastaid. Selle tulemusena on mõlema piirkonna sasaanid eristunud nii geneetiliselt kui ka morfoloogiliselt ja neid käsitletakse erinevate alamliikidena, milleks on euroopa ehk doonau sasaan, (Cyprinus carpio carpio) ja Kaug-Ida ehk amuuri sasaan (C. c. haematopterus). ( Leili Järv) Joonis 2. Karpkala alamliikide looduslik levila
Viies tase cm sügavusse vette. Aprillis-mais muneb emalind 2 muna. Haudeaeg kestab 2934 päeva. Poegi kasvatavad mõlemad vanemad. Suguküpsus saabub 34-aastaselt. Hääbumise põhjuseks on märgalade kadumine seoses põllumajanduse, tööstuse jm inimtegevuse pealetungiga. Sasaanid ehk karpkalad - nishikigoi Karpkalad elutsesid esialgselt, Jaapanis, Hiinas ning Kesk-Aasias. Inimesed asustasid e juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks neid sihipäraselt teistesse piirkondadesse, ase seetõttu asustavad nad tänapäeval peaaegu Kolmas tase kogu maailma vesi. Karpkalas on
korratakse seda nädala möödudes. · Karpkalade ujupõiehaigus Karpkalade ujupõiehaigus on nakkushaigus, mida iseloomustavad spetsiifilised muutused ujupõies. Kaheksakümnendail aastail jõuti selgusele, et ujupõiehaiguse esmaseks tekitajaks on hoopiski parasitaarne algloom Myxosporidia klassist Sphaerospora renalis. Hiljem võib lisanduda teisene infektsioon bakterite või seente poolt, mis olulisel määral raskendab haiguse kulgu. Lisaks karpkaladele haigestuvad ka sasaanid ning nende ristandid karpkaladega. Haigusele on kalad vastuvõtlikud kõigis vanuserühmades, kuid sagedamini ja iseloo mulikumate tunnustega haigestuvad samasuvised karpkalad. Haiguse peiteperiood on suhteliselt pikk. Suveperioodil, kui vee temperatuur on üle 15 °C, on selle kestus 1,52,5 kuud. Kirjanduse andmeil ei arene haigus 15 °C madalamal temperatuuril. Haiguse levitajaiks on eelkõige haiged kalad, aga nakkus võib levida ka vee ja tiigimuda kaudu
Osooni ja UV üheaegne toime on väga efektiivne. 2) Karpkala ujupõiehaigus Karpkalade ujupõiehaigus on nakkushaigus, mida iseloomustavad spetsiifilised muutused ujupõies. Kaheksakümnendail aastail jõuti selgusele, et ujupõiehaiguse esmaseks tekitajaks on hoopiski parasitaarne algloom Myxosporidia klassist Sphaerospora renalis. Hiljem võib lisanduda teisene infektsioon bakterite või seente poolt, mis olulisel määral raskendab haiguse kulgu. Lisaks karpkaladele haigestuvad ka sasaanid ning nende ristandid karpkaladega. Haigusele on kalad vastuvõtlikud kõigis vanuserühmades, kuid sagedamini ja iseloo mulikumate tunnustega haigestuvad samasuvised karpkalad. Haiguse peiteperiood on suhteliselt pikk. Suveperioodil, kui vee temperatuur on üle 15 °C, on selle kestus 1,52,5 kuud. Kirjanduse andmeil ei arene haigus 15 °C madalamal temperatuuril. Haiguse levitajaiks on eelkõige haiged kalad, aga nakkus võib levida ka vee ja tiigimuda kaudu. On tehtud
annaabi.ee 
