kes sarnanevad vanematele ning kasvavad ühtlaselt pika aja jooksul, tehes läbi kuni 60 kestumist. Nad elavad pärast munast koorumist terve elu samas keskkonnas (nt pinnases). Sellist arenemist võib tinglikult nimetada otseseks. Kõigil ülejäänud putukatel esineb moondega areng, mille puhul munast koorunud vastsed täiskasvanud putukast rohkem või vähem erinevad. Vaegmoone esineb lutikalistel, sihktiivalistel, sarnastiivalistel, prussakalistel ja veel paljudel teistelgi putukatel. Neil on munast koorunud vastsed küll täiskasvanute sarnased, kuid hulga väiksemad, neil puuduvad tiivad ja suguelundid. Vastsed teevad läbi 5-6 kestumist ning saavad seejärel suguküpseks. Vaegmoonde puhul elavad vastsed ja täiskasvanud putukad enam-vähem samades elupaikades ning söövad üldiselt sama toitu. Täismoone esineb näiteks liblikalistel, mardikalistel, kiletiivalistel, kahetiivalistel ja veel mitmel
keritud. Selliseid suiseid nimetatakse imemissuisteks. Putukatel, kes imevad taimemahlu või loomade verd, peavad suised olema piisavalt tugevad, et taimekudesid või nahka läbi torgata. Nendel putukatel esinevad pistmis- imemissuised (nimetatakse ka lihtsalt pistmissuiseteks), erinevatel putukarühmadel on nad kujunenud suiste eri osadest. Näiteks lutikatel ja sarnastiivalistel on alahuulest moodustunud neljalüliline nokk, mida mööda liiguvad neli pisteharjast (need on muundunud üla- ja alalõuad). Sääskedel on kõik suiseosad hästi pikad ja saledad, vaid kobijad on taandarenenud. Kokkupanduna moodustavad nad teravatipulise toru, mille sääsk oma ohvri naha sisse puurib. Parmud kasutavad oma ohvri naha purustamiseks tugevaid lõugu. Paljud kahetiivalised, sealhulgas ka toakärbes, on aga pistmisvõime hoopis kaotanud. Neil
20. O. Coleoptera – mardikalised Eestis 3463 (3500) liiki MORFOLOOGIA 0,3-160 mm Suised peamiselt haukamissuised; hästiarenenud liitsilmad ja tundlad. ELUVIIS/KOHT Lõimetishoolet vähestel; tav. talvituvad valmikuna; feromoonid, heli- ja valgussignaalid; Kuuse kooreürask 21. O. Strepsiptera – lehviktiivalised Eestis ?(1) liik MORFOLOOGIA 1-30 mm Ainult II tiivapaar, I tiivapaar muundunud sumistiteks. ELUVIIS/KOHT Parasiitsed: nugivad mesilastel, herilastel ja sarnastiivalistel. 22. O. Trichoptera – ehmestiivalised Eestis 170 liiki MORFOLOOGIA 1-43 mm Tiivad kilejad, kaetud karvadega; lõugkobijad olulised määramisel. ELUVIIS/KOHT Enamik öise aktiivsusega, lendavad valgusele; valmikud enamasti ei toitu; vastsed segatoidulised. Puruvanalased. Järvevanalased 23. O. Lepidoptera – liblikalised Eestis 2365 liiki 3-28 mm Erisoonelised kõrgemad liblikad. Pisisamasoonelised 24. O. Hymenoptera – kiletiivalised Eestis ~1600 (8000) liiki 0,2-110 mm
Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. 10 Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba
Liikide arv: 5000, Eestis 38 (150?) Kirjandus: - Selts: Nokalised Hemiptera Alamselts: Sarnastiivalised Homoptera Väikesed (5- 6mm) ja mitmesuguse välimusega taimemahlasid imevad putukad. Taimemahlade imemiseks on neil arenenud 4-lüliline nokk, mille kaudu juhitakse välja sageli kehast pikemad pisteharjased. Sooles esineb paljudel liikidel filter. Filter on soole osa, mille kaudu juhitakse vesi ja süsivesikud otse tagasoolde, nii et need ei läbi kesksoolt. Sarnastiivalistel on kaks paari kilejaid tiibu. Alamselts jaotatakse viieks rühmaks. Liikide arv: 40 000, Eestis 700 I Rühm: Tsikaadilised (tirdid) Cicadinea Tsikaadid on jässaka keha, suurte liitsilmade, lühikeste tundlate ja hüppejalgadega putukad. Eestiivad on sageli nahkjad. Tiivad asetatakse seljale katusjalt. Lendavad hästi. Vastsed arenevad taimedel. Eestis elavad väikesed hüppavad tsikaadid. Eriti palju on tsikaade niitudel rohurindes. Nad on oligofaagid. Vahustajad Cercopidae. Need putukad
Vastsed elavad jahedais ja hapnikurikkais veekogudes, eriti ojades, meil kasvavad põhiliselt talvel.Keha sale, lame, sabas 2 urujätket.Enamasti röövloomad. Valmikud väljuvad enamasti kevadel, elavad lühikest aega, ei toitu . N:harilik kevik, talikevik, salekevik. 57. Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm - 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega. Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad,
annaabi.ee 
