kohane. Soomlastegi november, marraskuu, tähendab tõlkes surnukuud. Hingedeaja ja -päeva näol me kohtume nähtusega, mis ilmselt sobib tänapäevasesse kontekstigi, veel enam - on siia lausa hädavajalik, sest mineja peab ikka aeg - ajalt üle õla tagasi vaatama. Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande. Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse
Refrääniks on uu-uu-uu, mis meenutab hauatagust häälitsust, kõla ja struktuuri poolest ka slaavi tavandilaulude huikerefrääne (g)u-u-u. Viiside poolest sarnanevad hingesantide laulud üldiselt Mulgimaa vanemate kalendrilauluviisidega, kuid viisikujud kalduvad kesksest traditsioonist kõrvale. MIDA TEISED TEEVAD? Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.
hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena). Mida teised teevad Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande. Taive Särg hingesantide lauludest Võrreldes mardi- ja kadrisantidega on sanditamiskombestikus haruldasemad hingesandid, rahvapärase nimetusega hinged, kes olid vähemalt rahvaluule kogumisperioodil tuntud peamiselt Mulgimaal.
Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei 4 palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. Mida teised teevad Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande. Esivanematekultus Esivanematekultus (ka surnutekultus) on usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et pärast surma jätkab
soomes on marraskuu november, mis meil hingedeajaks. Mardid on kui mardused või surmahaldjad (mart-marras). Kuldne kõrend eesti mardilauludes tähendab ilma ühendavat sammast, köit või silda, skandinaavias bifröst ehk vikerkaaresild. Usustakse, et takistus on veekogude ületamine, metsadest ja veekogudest üle lendamine. Lms rahvastel on üldiselt hingedeajal sanditajaid, nagu eestis kadrid- mardid. Sanditajad on justkui teistpoolsusest tulijad. Lauludes kajastatakse santite tulekut teispoolsusest. Mõnikord mainitakse ka martide ja kadride tiibu. --- ,,Mart on tulnud taeva-asta, sinipilvede seasta" 42. Kirjelda soome-ugri rahvastele omaseid teispoolsusega seotud arusaamu. Surnute asupaik on kaugel, kuskil põhjas või läänes ning kutsutakse nt soome-karjalas Tunoelaks, Pohjalaks, Hiitolaks; uurali rahvaste mütoloogias ususti, et teispoolsuse asukoht on jõgede alamjooksul.
Varem on seda põhjendatud mh halbade kontaktide välistamisega, nii et ootamatule külalisele visati pastlad või pajalapid kaela, soola või tuhka jälgedesse ja tehti muul viisil häbi. Kaasajal veedavad jõuluõhtut ühiselt ka lihtsalt head sõbrad, nii et kodud pole nii suletud kui varasematel aegadel. Jõulusandid Sellist nimetust pole rahva seas tuntud, kuid Ants Viires on koondanud kõik erinevad kadripäeva-järgsed maskeeritud ja sanditajad kuni nuutideni ühisnimetaja alla. Jõulusantide hulgas on vähemaskeeritud või üldse maskeerimata vaest rahvast, kes käisid külast abi kogumas peamiselt varasematel tundidel ja päeva ajal. Jõulude ja uue aasta puhul liikusid Lääne-Eestis ja Saaremaal ringi loomamaskide kandjad. Paljud sandid olid lihtsalt tahmased, varjatud näoga, kandsid tagurpidi kasukat jm. Oli ka lihtsalt ringikäijaid, kes polnud kuidagiviisi varjatud ega maskeeritud - nemad käisid tervitamas või ande küsimas
regivärsilisi laule laulud vaid üksikutes piirkondades (Mulgimaal, Setus vm). Kalendripühad märgivad tavaliselt tähtsate ajaperioodide piire ning jagunevad kahte suurde rühma: sügistalvised ja kevadsuvised tähtpäevad. Nende vahele jääb vastlapäev. Sügistalviste pühadega seondus sanditamine maskeeritud inimesed käisid perest perre. Kombestik oli seotud viljakusmaagia ning esivanemate kultusega. Oletatakse, et kunagiste uskumuste kohaselt võisid muistsed sanditajad esindada teises ilmas asuvate esivanemate hingi (nt Mulgimaal tuntud hingesante nimetatigi `hingedeks'). Maskeeritute rühm õnnistas talusid, soovides majapidamise edenemist tuleval saagiaastal. Vastutasuks saadi ande, mida võis pidada iga talu jõukuse tõestuseks, ohvriks esivanematele ja kingituseks oma küla esindajatele. Kõige tuntumad olid mardi- ja kadrisandid. Siin-seal ääremaadel käidi mööda küla ka teistel sügistalvistel pühadel: teateid on hinge-,
annaabi.ee 
