Saksamaa sõjaväelised- ja tsiviilasutused. Institutsioonid Sõjaväevõim (kuni 5. XII 1941) Armeegrupi „Nord” tagalaülem Franz von Roques komandandid linnades ja asulates Okupeeritud Ida-alade Riigiministeerium ehk Idaministeerium (Alfred Rosenberg) Riigikomissariaat Ostland Riias (Hinrich Lohse) Kindralkomissariaat Reval (Karl-Siegmund Litzmann) Piirkonnakomissariaadid Julgeolekupolitsei ja SD komandör Eestis SS-Obersturmbannführer Martin Sandberger – suutis omandada erakordselt suure mõjuvõimu Komissare hakati välja valima juuni lõpus 1941. 4–6 nädala jooksul valmistati ette, itta saadetavatele ametnikele peeti loenguid geograafiast, kultuurist, poliitilisest olukorrast, tulevastest ülesannetest, seadusandlusest. Eesti Omavalitsus EOV Juht Hjalmar Mäe direktooriumid ja keskasutused maa- ja vallavalitsused Miks Hjalmar Mäe? Kontaktid Riigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) IV ametiga (julgeolekupolitsei)
Saksamaa vahel. Küll aga sai Saksa väejuhatusele juba 1941. aasta talveks selgeks, et sõda Venemaaga venib pikale ja sealsetes tingimustes on rinnet raske hoida. Paljud kõrgemad ohvitserid pakkusid välja idapoliitika muutmist, just Baltimaade suhtes, taastades nende iseseisvuse ja andes neile võimaluse oma rahvusliku sõjaväe loomiseks. Saksa julgeolekuteenistus aga eiras neid plaane täielikult. Küll aga algatas julgeolekuteenistuse juht Sandberger 1942. aastal Eesti Leegioni formeerimise idee, millest pidi kujunema Relva-SS väeosa. Tallinna vabastamise aastapäeval, 28. augustil 1942. aastal teatas Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa võimud on andnud loa Eesti Leegioni moodustamiseks. Leegion läks Waffen-SSi alluvusse ja see pidi tulema rügemendi suurune, koosnema kolmest pataljonist millest igas neli kompaniid, raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist
Eestise moodustama Eesti Omavalitsuse tuumiku · Moodustati Saksamaa sõjaväelised- ja tsiviilasutused Eestis kehtis Saksa sõjaväevõim, mis koosnes: Sakslaste Julgeoleku politsei Eestis - Martin Sanberger alluvuses 1) Komandandid linnades ja asulates 2) piirkonnakomissariaadid Eesti Omavalitsusjuht- Hjalmar Mäe alluvuses 1) Direktooriumid ja keskasutused 2) Maa- ja vallavalitsused 11.3 Rahva suhtumine Litzmann ja Sandberger olid ühisel arusaamal, et Saksamaa eesmärgid tuleb saavutada eelkõige poliitiliste vahenditega ja seeläbi võita kohaliku rahva sümpaatia. Eesti rahvas ei hakanud Saksa okupatsioonile vastu järgnevatel põhjustel: · Hirm eelnenud nõukogude okupatsiooni ees · Lääneriikide mitte sekkumine Eesti okupatsiooni · Saksamaa lubadus Eesti autonoomia saavutamisel 11.4 Repressiivpoliitika Julgeolekupolitsei juht Eestis vältis avalikku massiterrorit ja püüdis kõigile
elluviimine). 5) endisest Eesti Vabariigi sõjaväest Punaarmee 22. Eesti territoriaalkorpuse moodustamine ja selle rakendamine sõjategevuses 1941. a suvel. Saksa okupatsioon Eestis (19411944) Okupatsioonivõimu kuriteod Eesti juutide tapmine Haarangud ja tapmised algasid kohe pärast esimeste Saksa vägede saabumist. Neile järgnes üsna pea hävitusüksus Einsatzkommando (Sonderkommando) 1A, mille ülemaks oli Martin Sandberger ja mis moodustas osa eriülesandega grupist Einsatzgruppe A. Viimast juhtis Walter Stahlecker. Samal ajal kui sakslased liikusid läbi Eesti, jätkusid arreteerimised ja hukkamised. Ligikaudu 75%-l Eesti juudikogukonnast, kes teadsid, milline saatus neid oleks oodanud, õnnestus põgeneda Nõukogude Liitu; peaaegu kõik ülejäänud juudid (950 kuni 1000 meest, naist ja last) tapeti enne 1941. aastat. Teadaolevalt elas Eestis sõja üle vähem kui tosin Eesti juuti.
Eestis Martin Sandbergerit, siis oli pogrommidest hoidumine Eestis üks osa tema sihiteadlikust poliitikast, mille eesmärgiks oli saavutada eestlaste usalduslik suhtumine endasse ja Saksa okupatsioonivõimudesse üldse. Kogemused Lätis olid näidanud, et avalik vägivald, sh ka juutide suhtes, häälestas elanikke uue võimu vastu. Sandbergeri seisukohtadega leppis ka tema otsene ülemus operatiivgrupi ülem Stahlecker. Juristi haridusega Sandberger, kes Jupo ja SD ülemana oli vastutav korra ja stabiilsuse eest, eelistas kasutada meetodeid, mis vähemalt näiliselt jätsid läbiviidavatest repressioonidest seadusliku mulje. See tähendas 1 Lepik, Roland-Ottomar. Sünd 1910 Tallinnas, surn. 1942/43 Lõpetas 1928 Treffneri Gümnaasiumi. Õppis 1928-35 Tartu ülikoolis õigusteadust, ei lõpetanud. Alates 1937 Isamaaliidu ametnik Tartus. Tallinn-Nõmme Prefektuuri Poliitilise Politsei juht alates 1.9.1941
interneerimine ning hukkamine. Hiljem suunati repressioon rahvuslaste, anglofiilide, sõjavastaste ja sundnorme mittetäitvate talupoegade vangistamine. Repressiiviasutused: 1941. aasta suvel teostas Balti ruumis repressioone spetsiaalüksus, mille ülem oli Walter Stahlecker. 105-liikmeline erikomando kandis vastutust Eesti territooriumi puhastamise eest. Pärast tsiviilvalitsuse moodustamist loodi Eestis Julgeolekupolitsei ja SD, mis allus Heinrich Himmleri üldjuhtimisele. Sandberger oli Litzmanni järel tähtsuselt teine, kes otsustas elu ja surma üle. Juutide hävitamine: Natside rassiteooria lahutumatuks osaks oli aarialaste ja saksa rahva jaoks ohtlike ja tarbetute rahvusgruppide hävitamine. Esmaseks prioriteediks kujunes juutide tapmine. Ainuüksi rahvusliku kuuluvuse alusel mõrvati kõik juudi rahvusest isikud. Eestis elas enne sõda 4500 juuti. Iga kümnenda Eesti juudi (ärimehed, usklikud) olid küüditatud nõukogude võim. Juutide arvukus Nõukogude
annaabi.ee 
