Minu esimene koolipäev Meie kõigi elu üks tähtsamaid sündmusi minu arvates on meie esimene koolipäev- päev mil me tõstame oma jala esmakordselt koolimaja uksest sisse õpilastena. See päev jäi mulle alatiseks meelde. Oli imeilus 1.septeber, päike säras taevas ja linnud siristasid. Ma ärkasin ja ma teadsin ,et see tuleb üks tähtis ja uhke päev. Selle varasügisese ilma keskel astusin ma õue, seljas ülikond ja käes lilled oma esimesele õpetajale. Sammusin koos venna, ema ja isaga autosse. Korraga olingi jõudnud oma uhke koolimaja ette. Astudes autost välja ja kõndides uhkelt sirge seljaga kooli poole polnud mul õrna aimugi mis mind ees ootab nii sel päeval, kui ka järgneva vähemalt üheksa aasta jooksul. Astudes koolimajja juhatas ema mind minu kõige esimesse klassiruumi- see oli võimas. Korraga sammus mu ette minu klassijuhataja, kellele ma ulatasin ka lilled. Koos oma õpetaja ja klassikaaslastega läksime me kooli aulasse, mis oli
Ma olin nagu joovastuses, pea käis ringi ja silme ees virvendas Danieli nägu. Kuulsin korrektselt ainult kolme sõna. Daniel, surm ja autoavarii. Pisarad jooksid mööda põske alla. Olin tuim ja ei suutnud selgelt mõelda. Saatsin politseinikud ära, ütlemata neile sõnagi. Mulle pakuti psüholoogi abi, kuid ma keeldusin. Mu ainuke soov oli siit ära saada. See koht meenutas mulle Danielit. Ainuke mõte temast tegi mu südamele haiget. Tungiv soov võtta endalt elu valdas mind. Ma lihtsalt sammusin uksest välja. Võtsin kaasa ainult Danieli lemmik pluusi. Ta lõhna oli veel tunda. Ma sammusin Lootuse jõe poole. Olime kunagi seal terve perega kala püüdnud. Kell näitas 4. Oli varajane hommik ja tänavad oli inimtühjad. Örensberg magas. Ma ei näinud teed selgelt, oli pime ja lumi sadas otse näkku. Jõudsin sillani, mille all voolas Lootuse jõgi. Lihtslt istusin maha. Mõtted olid peas segi. Daniel, miks sa jätsid mu siia maailma üksi. Ma lihtsalt ei saa ise hakkama, mul
Ühel sügispäeval kallas vihma nagu oavarrest. Istusin aknalaual ja mõtlesin, mis oleks siis kui ma poleks koera pargis lahti lasknud. Äkki ta oleks praegu minuga, vaataks aknast välja ja hauguks naabri Palli peale. Muide, Pall on meie naabrikass, suur ja kollane, sellepärast kutsun teda Palliks. Naljakas, eks ! Mis siis eile juhtus...Tulin koolist koju ja kohe kui sain maja ukse lukust lahti, vaatas mulle vastu suur ja karvane bernhardiin, Bosse. Viskasin koti nurka ja sammusin kööki. Natukese ajapärast tuli ka Bosse sinna. Tegin endale võileiba ning Bossele panin krõbuskeid. Pärast sööki läksime Bossega parki. Viskasin talle palli, ajasin teda taga, õpetasin teda. Lõpuks väsisin ära ning istusin pingi peale. Kutsusin koera enda juurde ja käskisin tal pingi ette istuda. Natukese aja pärast kõndis mööda vanem naine, kelle käekotist pistis pea välja kass. Bosse urises. Kass kräunus. Bosse haugatas, kass ehmus ning
Ahti.Ahti on kutt, kes toob meile alati narkotsi, iga kell .Me kõik kardame teda, kes rohkem, kes vähem .Karl arvatavasti ei saa enam mitte midagi aru! Töllerdab ringi, peas tembeldamas vaid üks soov: saada kätte järgmine annus, mis hoiab natukene aega eemal valu. Märkasin kapi peal väikest valget tableti pistsin selle ilma kõhklemata oma tasku ning haarasin ühest suvalisest pakist suitsu ja marssisin toast välja. Tõmbasin jope luku kurguni kinni, mähkisin salli ümber huulte ja sammusin uksest välja.Hetkega jahutas kevadine külm õhk mu maha.Silmapiiril paistis Ahti ja tema juures üpriski noored poisid nende vanuseks võis pakkuda kolmteist. Ma märkasin silmanurgast kuidas Ahti surus poistele kotikesed kätte ning vastutasuks said kopsaka rahasumma.Edasist ma näha ei soovinud. Nüüdseks on möödunud sellest päevast neli aastat. Ma olen üheksaeist aastat vana. Mul on abikaasa ja tütar. Hullumeelne pidutsemine on jäänud minevikku. Kuid Karl. . Ta on täiesti põhjas
asjad klassist leidma, isegi kui mõnitatav on juhtunust klassijuhatajale või aineõpetajale teatanud. Enamjaolt ei tee õpetajad sellest kuulmagi. Hiljuti otsustasid nad ka mind kiusata. See algas sellal, kui viisin oma asjad klassi ja läksin ise raamatukokku kohustuslikku kirjandust lugema. Sealt lahkudes ja aineklassi juurde jõudnud, märkasin, et paharätid hakkasid irvitama, kui nägid mind klassiuksel. Vaatasin neile üllatunult otsa ja sammusin oma pingi juurde. Enne oma lauda nägin, et mu koolikott oli kadunud ja mu laua kõrval tahvli peal olid mu pliiatsid ritta pandud. Kui ma oma asju korjama hakkasin, alustasid piimahabemed oma solvamisega. Ma ei teinud neist välja, kuna teadsin, et neile meeldib see, kui kiusatav teeb neist välja ja hakkab kiusajat klassis tagaajama või sellega rääkima. Mina hoidusin sellest, aga tegin isekeskis plaani, kui mul on kasvõi üks asi puudu, lähen klassijuhataja või õppalajuhataja
Öösaar Ühel hilisõhtul purjekaga merel seilates hakkas kell saama kaksteist, kuid minul ei tulnud kuidagi und. Purjekas loksus vaikselt mööda vett. Otsustasin üles tõusta ja hingata värsket õhku. Sammusin trepist üles ja jõudsin laeva teki peale, kuu sillerdas vee peal. Oli vaikne, kuulsin kella, kui ta hakkas lööma öö kaheteistkümnendat tundi, sellel hetkel kui viimane löök oli kõlanud, toimus merel midagi kummalist. Meri hakkas tohutult mäslema, valgussähvakad lõid kõikjale ja minu purjekas ei liikunud enam edasi. Minu ette ja alla oli tekkinud üks kummaline saar. Ümberringi oli pilkane pimedus, kuu oli kuhugi kadunud, ka merd minu ümber polnud enam näha
kes asusid uuesti maja ja selle ümbrust rangelt läbi otsima. Kuna ma aga olin kindel, et mu peidukohta pole võimalik avastada, ei häirinud see mind põrmugi. Politseinikud käskisid mul neid läbiotsimisel saata. Nad ei jätnud ühtki nukatagust ega nurka läbi uurimata. Lõpuks läksid nad kolmandat või neljandat korda alla keldrisse. Mul ei värisenud ükski lihas. Mu süda lõi rahulikult nagu süütul magajal. Sammusin ühest keldri otsast teise. Panin käed rinnale vaheliti ja kõndisin muretult edasi-tagasi. Politsei oli igati rahul ja valmistus lahkuma. Ma ei suutnud oma rõõmu talitseda. Ma lausa põlesin, et võidurõõmsalt öelda kas või üksainus sõnagi, nii et nad oleksid täiesti veendunud minu süütuses. „Härrased,” ütlesin ma lõpuks, kui kogu seltskond hakkas trepist üles minema, „mul on hea meel, et olen suutnud te kahtlusi vaigistada. Soovin teile head tervist ja pisut
tutvuseks on paigutatud mõni tool ning laud, kollektiiv on rõõmsameelne ning optimistlik. Muidugi olles kaupluses mõnda aega kolanud ei suutnud ma leida raamatut mida viia meeneks ja otsustasin loobuda ning leida kingitus muust valdkonnast. Kuid siiski jättis külaskäik mulle kui kliendile väga sümpaatse mulje. Viies ja viimane külaskäik Rahva Raamatu kauplusesse toimus teisel jõulupühal kui poed olid lühendatud ajaga avatud. Sammusin poodi ise mõeldes, et kindlasti näeb pood välja nagu Kreeka riigieelarve, rüüstatud ja pooltühi kuid üllatuseks pidin oma arvamust muutma, poes oli raamatuid küllaga ning kõik nägi välja viks ja viisakas (polnud märkigi, jõulu ostutormist). Tegin oma tüüpilise ringi milleks on majanduse-, enesearenduse- ning viimaseks kultuuri nimede alla liigitatud raamaturiiulid. Kliente oli kaupluses omajagu, olid ju veel pühad ja kõigil vaba päev. Viibisin parasjagu ühe
ja seda hardamalt minul armastab hing sind, minu ööde hund, mida armutum ning pilkavam paljundad veel penikoormaid sina vahel mu käte ja oma lõpmatussina. Su poole ronin ma, mind rooskab armuind, nagu tõugujõuk laipa ründan mina sind, kuna, oh murdja loom, su kahe silmapilu külmuski ainult ülendab veel sinu ilu! Juan Ramon Jimenez Klassikaline idüll Oi, kuidas otsa mull' vaatasid! Just nagu oleks laud sinul lõiganud silmilt minu julmus. Ja ma sammusin, must - nii kaugelt tulnud sinu käe- Kõrval, naine! su elava hinge poole kui ralkunu -jääva tuletorni poole! üle su ranna ihu, igavesti võõrastevõstliku. Häda mulle Häda mulle olen vabamüürlane keda reedab mansetinööp Häda sulle oled paaristiibvaablane keda tabas Caesari mõõk 19 Ma hakkan kõndima mööda merepõhja kalad riivavad mind Mul ees istub hunt kelle kadunud portselankepp
kõige lõpuks minu kunstiõpetaja ja mõned kaasõpilased!! "Appikene, ma olen nii keeletu, et hingata on raskegi! Teie kõik, ma poleks seda ealaski oodanud! Oi, aitäh! Aitäh, kallid lapsed! Aitäh-aitäh! Oi tänan!" tänasin teisi õnnesoovide ja kinkide ning lillede eest. "Nüüd on vist aeg avada kink minu poolt!?" ütles Andres osutades suurele kingikarbile, mis seisis üksikult teistest eraldi. "Hea küll!" ütlesin, teised kingid diivanile poetades. Ma sammusin vaikselt paki juurde. Ma katsusin selle paki pinda, see oli nii siidine ja hästi suure lehviga. Ma avasin vaikselt paki. Esimesena võtsin pakist välja väikese sametise karbi, avasin selle ja ennäe! Seal sees olid kenad kõrvarõngad, kaelekee ja sõrmus! Need olid imetlusväärsed! "Oi jumal küll! Aitäh!" ma embasin Andrest kõvasti. Teisena leidsin pakist karbi, kus olid ilusad maalitöö värvid, pintslid ja lõuendid. Mul vajus suu lahti. Need olid asjad, mida ma olin tahtnud
annaabi.ee 
