Seetõttu on ka kiirusvõimete testid küllaltki spetsiifi lised. Reaktsioonikiirust saab hinnata reageerimise ajaga heli või valgusärritajale. Testimisel tehakse viis katset, millest parim ja halvim jäetakse välja ning tulemuseks loetakse järele jäänud kolme katse keskmine näit. Liigutuste sageduse kaasaegseks määramiseks on sobiv kasutada videotehnikat. Teades sekundis võetud kaadrite arvu, saame määrata liigutuste vaheldumise kiirust (sagedust). Lihtsaks mooduseks sammusageduse hindamisel on sammude arvu lugemine mingil distantsilõigul koos samaaegse selle lõigu läbimise aja fi kseerimisega. Saame leida sammusageduse ühes sekundis. Üsna levinud käte liigutuskiiruse testiks on nn koputamistest. Kümne sekundi vältel koputatakse maksimaalse sagedusega paberilehele ning seejärel loetakse saadud punktikeste arv. Lähtekiirenduse testiks kasutatakse 30 m jooksu püstilähtest. Elektriline ajamõõtja käivitub jala liikumahakkamise momendist.
Pallivise koosneb hoojooksust, ristsammust, palli Jooksud kuni 400 m, nt: 60, 100, 200, 400, 4x100, tahaviimisest (jätmisest), äraviskest ja 4x400, 100 ja 110 tõkked, 400 tõkked. tasakaalustamisest. Millega võrdub jooksukiirus ? Enamlevinud vead palliviskes - Hoojooksu Jooksukiirus võrdub sammusageduse ja esimene pool on liiga pikk ja sammumärgile jõudes sammupikkuse korrutisega. v = s : t ehk kiirus on on viskaja kiirus liialt suur. Sammumärki tabades teepikkuse ja kulunud aja suhe. pöörab viskaja õlavöö järsult paremale ühe sammu Kiirjooksu osad 100m jooksu näteil jooksul. Viske-eelses asendis on viskekäsi koos palliga õlavööst palju allpool
mingist standardsest asendist. Kõige tüüpilisem stardikiirenduse harjutus on jooks madallähtest, aga ka paigalt sooritatud hüpped – kolmik-, viisikhüpe ning lisaraskusega tehtavad plahvatuslikud hüppeharjutused. Sellised harjutused peavad olema suhteliselt lühiaegse kestusega (näiteks kiirjooksjatel 5–6 sek). Oluline on treeningu sooritamine taastunud seisundis, säiluma peab lõdvestus. Harjutused seisnevad kiiruse, sammupikkuse, sammusageduse varieerimises. See aitab kaasa pingutuse doseerimise oskusele, paremale lihastunnetusele ning “kiiruse barjääri” vältimisele. Põhineb kreatiinfosfaadi mehhanismil. 3. Maksimaalse kiiruse arendamise harjutused- intensiivsus on 95–100% maksimaalsest, lõikude pikkus kuni 80 m. Oluline on treeningu sooritamine taastunud seisundis. Ärritajate vaheldus seisneb kiiruse, sammupikkuse, sammusageduse varieerimises. See aitab kaasa pingutuse doseerimise
Kergejõustik PK I 1. Kiirjooks: 1. Distantsid - Jooksud kuni 400 m, nt: 60, 100, 200, 400, 4x100, 4x400, 100 ja 110 tõkked, 400 tõkked. 2. Millega võrdub jooksukiirus? Sammusageduse ja –pikkuse korrutisega. 3. Kiirjooksu osad 100m jooksu näitel – Lähteasend, reaktsiooni faas, kiirenduse faas, maksimaalse kiiruse faas, aeglustumise faas. 4. Maksimaalkiirusega jooksu sammu faasid: 1) Tugifaas (esitugifaas ja tõukefaas) • Maandumine päkale • Tugijala minimaalne kõverdumine amortisatsiooni ajal, hooliigutuse võimendumine • Äratõukel sirutuvad puusa-, põlve- ja pöialiigesed täielikult.
Maailma parimad naissprinterid läbivad 100 m alla 11 sekundi ja mehed 100 m alla 10 sekundi. Hetkel kehtivad maailmarekordid on vastavalt 10,49 (Florence Griffith-Joyner) ja 9,58 (Usain Bolt). Sprindi eesmärgiks on läbida vahemaa võimalikult lühikese ajaga. Selleks tuleb sooritada võimalikult kiire start, saavutada võimalikult lühikese ajaga maksimaalne jooksukiirus ja säilitada saavutatud maksimaalset jooksukiirust võimalikult kaua. "Jooksukiirus võrdub sammusageduse ja sammupikkuse korrutisega. Maksimaalkiirusega jooksus loetakse olulisemaks teguriks sammusagedust. Mida suurem on (optimaalse sammupikkuse juures) sammusagedus, seda suurem on jooksukiirus. Sprindis peetakse sammusagedust edasiliikumise kiiruse oluliseks komponendiks." (7) Optimaalne sammupikkus sõltub sportlase kehaehitusest, kasvust, tehnikast ja tema poolt igasse sammu suunatava pingutuse suurusest. Optimaalne sammusagedus sõltub
Biomehaanika seisukohalt on kõigis hüpetes kõige otsustavamaks just äratõuge. Äratõuge määrab lennutrajektoori, kuid viimasele võib mõju avaldada ka lati ebaefektiivne ületamine kõrgus- ja teivashüppes ning halb maandumistehnika kaugus- ja kolmikhüppes. 9. Hüpetes on õpetamise järjekord järgmine: 1. hoojooksult äratõuge; 2. õhulennuliigutused; 3. maandumine. 10. Olulised momendid hüpetes: 1. Sammusageduse suurenemine hoojooksu lõpus. 2. Pöia aktiivne mahapanek äratõukel. 3. Hoojala võimas tegevus äratõukel. 4. Puusa-, põlve- ja pöialiigese täielik sirutus äratõukel. 11. Vead, mida vältida hüpetes: 1. Kiiruse langust hoojooksu lõpus. 2. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste). 3. Pidurdavat tegevust äratõukel (mahapanekul kand kehast kaugel eespool). 4. Õpetamise algetapil liialt pikaajalist paigalthüpete kasutamist. 5.
annaabi.ee 
