) Samblarinne vastavalt mikroreljeefile mosaiikne. 2.1.2. madalsoo kkt.- mikroreljeef keskmiselt mätlik, turbakiht 1,0-1,5 m. Pinnas on alaliselt veega küllastatud, põhjaveelise toitumisega. Puurindes domineerib enamasti sookask, harvem mänd, kohati sanglepp. Põõsarinne hõre või keskmiselt tihe, koosneb põhiliselt pajudest. Rohurindes palju tarnu, ubaleht , ussilill jt. Samblarindes turbasamblad, soovildik. 2.2. Samblasoometsade tüübirühm- turvas koosneb turbasamblast, karbonaadivaesed. 2.2.1. siirdesoo kkt.- levinud tasastel madalikel, tavaliselt rabade ümbruses. Kujunenud enamasti madalsoode rabakoosluste suunas toimuva arengu käigus. Turbakihi alumises osas madalsooturvas, peal rabaturvas. Puurindes domineerib mänd, vähesel määral ka sookaske. Põõsarindes vaevakask, madal kask, erinevad pajud
Millised on nende kaitsealuste liikide elupaiga ohud ja nõuded? Metsiste elupaikadeks on vanad männikud, mida vanem seda parem. Nende elupaiku kaitstakse mängupaikade järgi (elupaiga raadius on mängupaigast 1 km raadiuses) See ala on kindla kaitse all. Metsis ei talu valgusküllast raielanki, mis on üle 100 m laia, see on talle talumatu. Seega metsise elupaiga lähedal on lageraie suures ulatuses keelatud. Ohtudeks on vanade männikute hävimine ja lageraie, samuti rabastuvate ja samblasoometsade kuivendamine ning mängudeaegne häirimine. Kotkaste elupaikadeks on kõige sagedamini 200-300 aastased vanad männid või teised suured ja vanad puud, kuhu on hea oma pesasid ehitada. Soovitav asupaik sügaval soosaarel, puul peavad olema tugevad oksad, sest talvel võib peas kaaluda üle tonni. Tähtis on ka toitumiskoha lähedalolu. Kotkaste haudeperioodil on sagedased liikumiskeelud kohtades, kus on pesasid nähtud. Sageli peavad inimesed ehitama neile
Millised on nende kaitsealuste liikide elupaiga ohud ja nõuded? Metsiste elupaikadeks on vanad männikud, mida vanem seda parem. Nende elupaiku kaitstakse mängupaikade järgi (elupaiga raadius on mängupaigast 1 km raadiuses) See ala on kindla kaitse all. Metsis ei talu valgusküllast raielanki, mis on üle 100 m laia, see on talle talumatu. Seega metsise elupaiga lähedal on lageraie suures ulatuses keelatud. Ohtudeks on vanade männikute hävimine ja lageraie, samuti rabastuvate ja samblasoometsade kuivendamine ning mängudeaegne häirimine. Kotkaste elupaikadeks on kõige sagedamini 200-300 aastased vanad männid või teised suured ja vanad puud, kuhu on hea oma pesasid ehitada. Soovitav asupaik sügaval soosaarel, puul peavad olema tugevad oksad, sest talvel võib peas kaaluda üle tonni. Tähtis on ka toitumiskoha lähedalolu. Kotkaste haudeperioodil on sagedased liikumiskeelud kohtades, kus on pesasid nähtud. Sageli peavad inimesed ehitama neile
Millised on nende kaitsealuste liikide elupaiga ohud ja nõuded? Metsiste elupaikadeks on vanad männikud, mida vanem seda parem. Nende elupaiku kaitstakse mängupaikade järgi (elupaiga raadius on mängupaigast 1 km raadiuses) See ala on kindla kaitse all. Metsis ei talu valgusküllast raielanki, mis on üle 100 m laia, see on talle talumatu. Seega metsise elupaiga lähedal on lageraie suures ulatuses keelatud. Ohtudeks on vanade männikute hävimine ja lageraie, samuti rabastuvate ja samblasoometsade kuivendamine ning mängudeaegne häirimine. Kotkaste elupaikadeks on kõige sagedamini 200-300 aastased vanad männid või teised suured ja vanad puud, kuhu on hea oma pesasid ehitada. Soovitav asupaik sügaval soosaarel, puul peavad olema tugevad oksad, sest talvel võib peas kaaluda üle tonni. Tähtis on ka toitumiskoha lähedalolu. Kotkaste haudeperioodil on sagedased liikumiskeelud kohtades, kus on pesasid nähtud.
veel metsakäharikku, lehiksamblaid, kaksikhambaid jt. 65. Soovikumetsade üldiseloomustus. 66. Rabastuvate metsade üldiseloomustus. Liigniisketel, happelistel, kuni 30 cm tüsedusega toorhuumushorisondiga muldadel kasvavad metsad. Alutaimestikust domineerivad puhmad (sinikas ja kanarbik, samblarindes karusammal ja turbasammal. Ülekaalus III-V bon. männikud. Rabastuvates metsades esinevad sinika ja karusambla kasvukohatüübid. 67. Samblasoometsade üldiseloomustus. 68. Rohusoometsade üldiseloomustus. 69. Kõdusoometsade üldiseloomustus. 70. Iseloomusta pohla kasvukohatüüpi. Pohla (ph) kasvukohatüüp esineb reljeefi kõrgematel osadel. Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud leedemuld või leetmuld. Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline. Puistutest domineerivad männikud II-III bon. Jänesekapsa-pohla alltüübis esineb ka kuuske, peamiselt II rindena
II SOOMETSADE KLASS Soo ökosüsteemide põhiliseks iseärasuseks on pidev turba moodustumine ja akumuleerumine. Soometsade üldiseks tunnuseks on enam kui 30 cm tüseduse turbakihi olemasolu. Soo arenguastme, turba botaanilise koosseisu, ühtlasi ka vete- ja mulla toiterikkuse järgi jaotatakse soometsad madalsoo-, siirdesoo- ja rabametsadeks. E. Lõhmuse metsatüpoloogias jaotub soometsade klass kolmeks tüübirühmaks: samblasoometsad, rohusoometsad ja kõdusoometsad. 1. SAMBLASOOMETSADE TÜÜBIRÜHM Mullaks on vähelaguneneud tüsedad turvasmullad: märg siirdesoo- või rabamuld. Puurindes domineerib mänd, boniteet on madal - V, kuivendatud aladel IV. Eesti metsadest moodustavad samblasoometsad 7%. Tüübirühma kuuluvad raba ja siirdesoo kasvukohatüübid. 1.1. RABA KASVUKOHATÜÜP (Rb) 53 Rabametsad kasvavad sademeveest küllastunud, toitainetevaesel sügaval või väga sügaval,
annaabi.ee 
