Osa Lemmjõe keelemetsast on mõjutatud perioodilistest jõe tulvadest. Suurvee aegu tõuseb Raudna jõgi siin üle kallaste rohkem kui meetri. Valdavalt on siin tegemist sanglepikute, kaasikute ja haavikutega, millele kõrgemates kohtades lisanduvad ka kuused. Puistu koosseisus on iseloomulik laialehiste lehtpuude esinemine: jalakas, saar, tamm ja ka Eestis haruldane künnapuu. Keelemets on ürgmetsailmeline. Alustaimestikus võib mosaiikselt kohata siin salutaimi; maikelluke, salu-tähthein ja leseleht. Kevaditi katab metsaalust kaitsealune taim karulauk, mis on kergesti äratuntav oma spetsiifilise lõhna tõttu. Kaitsealustest liikidest esineb Lemmjõe keelemetsas veel harilik näsiniin, laialehine neiuvaip ja hajusalt harilik kikkapuu. soometsadeni. Jõgede üleujutusala piirkonnas levivad kogu Eestis haruldaseks muutunud lammimetsad: Lemmjõe keelemets, Pääsma laas, Karuskose ja Venesauna lammimets. Pääsma laas
domineerivad palusammal, laanik ja kaksikhambad. Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt keskse rühma. Jagatakse kaheks tüübiks: liigivaesed (jänesekapsa) ja liigirikkad (sinilille). Puurindes domineerib tavaliselt kuusk, kuid võib lisanduda ka mändi, kaske ja haaba. Põõsarinne on enamasti vähearenenud. Rohurinnet iseloomustavad taigametsade liigid: jänesekapsas, mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill, harakkuljus jt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikud on lillakas, ussilakk, võsaülane ning nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt. Sürjametsad on liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaatmuldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar).
Põõsarinne liigirikas ja olenevalt puurinde liitusest hõre kuni tihe. Rohurinne liigirikas, paremate valgustingimustega lehtpuupuistutes ka lopsakas. Iseloomulik puhmarinde puudumine. Levinud peamiselt Ida-, Kesk- ja Edela-Eestis. 1.5.2. sõnajala kkt.- madalamatel reljeefielementidel, võib kohati liigniiske olla. Puurindes kask, sanglepp, saar, kuusk, haab, toomingas, rohurindes vähe salutaimi. 1.6. Soovikumetsade tüübirühm- perioodiliselt liigniisked, toitvad veed suhteliselt karbonaatsed. Esineb turvastunud huumuse horisont. Leht- või segametsad. 1.6.1. osja kkt.- reljeef tasane, mikroreljeef sageli künklik. Mulla lähtekivimiks mitmesugused veekogude setted. Mullad rasked, veereziim kõikuv. Puurindes kask, kuusk, mänd, haab..., põhiliselt segametsad. Põõsarinne hõre, sageli liigirikas
kaksikhambad. Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt keskse rühma. Jagatakse kaheks tüübiks: liigivaesed (jänesekapsa) ja liigirikkad (sinilille). Puurindes domineerib tavaliselt kuusk, kuid võib lisanduda ka mändi, kaske ja haaba. Põõsarinne on enamasti vähearenenud. Rohurinnet iseloomustavad taigametsade liigid: jänesekapsas, mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill, harakkuljus jt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikud on lillakas, ussilakk, võsaülane ja nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt. Sürjametsad - liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaatmuldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar). Rohustus
Jagatakse kaheks tüübiks: liigivaesed (jänesekapsa) ja liigirikkad(sinilille). Puurindes domineerib tavaliselt kuusk, kuid võib lisanduda ka mändi, kaske ja haaba. Põõsarinne on enamasti vähearenenud. Rohurinnet iseloomustavad taigametsadeliigid: jänesekapsas, 8 mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill, harakkuljusjt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikudon lillakas, ussilakk, võsaülane ning nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt Sürjametsad on liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaat muldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar)
ka kask, mõnikord aga haab, paljudes salumetsades on laialehiseid puuliike. Põõsarinne on lopsakas ja liigirohke. Tamme valitsemisega salumetsi on väikeste puistutena eeskätt Lääne-Eestis ning Saaremaal, enamasti on need tekkinud puisniitude taasmetsastumisel. Enamik varem salumetsaga kattunud alasid on praeguseks põllustatud või asendunud kuusikute ja kuuse-segametsadega. Alustaimestus kasvab rohkesti nemoraalseid liike, nn salutaimi (näiteks sinilill, koldnõges, püsik-seljarohi, naat, saluhein). Teistest üsnagi erineva kasvukohatüübi moodustavad Põhja-Eesti panga rusukalletel kasvavad salumetsad (pangametsad), kus valitsevad laialehised puud, alustaimestus agakuukress, laanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris), laiuv sõnajalg (Dryopteris expansa) jmt taimed. Neil kasvukohtadel on ka haruldasi samblaid. Kuivematele kasvupaikadele omaseid vähenõudlikke taimi:
annaabi.ee 
