Sallimatus meie ühiskonnas (0)

Sallimatus meie ühiskonnas
Sallivuse üle pole iialgi varem vaieldud sedavõrd intensiivselt ja globaalselt kui viimastel aastatel. Põhjuseks see, et eelnevalt pole erinevusi ja igapäevakokkupuuteid teistsugusega nii vahetult kogetud. Sagenevad jutud sallivuse vajalikkusest näivad viitavat kasvavale sallimatuse pealetungile.
Aristotelese pilgu läbi võiks sallivus kui voorus olla kesktee ühelt poolt ükskõiksuse ja teiselt poolt julmuse vahel. Sellegipoolest on sallivus sedavõrd avar filosoofiline kategooria, et selle üle arutledes on oht libastuda suur. Viljakas lähenemine eeldab mõiste selgepiirilist määratlemist. Ühes oma ettekandes juhib sellele õigusega tähelepanu Jaan Kaplinski : „Et teada midagi sallivusest, peaksime teadma, millal, kuidas ja miks me seda sõna kasutame ja mida see tähendab.“
Sallivuse mõiste operatiivsuse säilimiseks tuleks selle tähendusvälja pigem piirata kui laiendada. Perspektiivikam näib seega Märt Väljataga lähenemine, kes kirjutab, et sallivus on rohkem loosung või lipukiri kui kindlapiiriline poliitiline printsiip. Et selle mõiste sisu saaks selgemaks, tuleb see varustada täiendite ja määrustega.
Tänapäeva ühiskond oma rahvuslike vähemuste ja usuliste rühmituste paljususega ei saa mööda teistsuguse tunnistamiseks ja sallimisest. Lahendus peitub salliva subjekti eneseteadvuses ja eneseväärtustamises. „Vaid sel, kes on kindel oma kultuurilises identiteedis ja on seda tunnustanud teisejärgulise, ent ometi antuna, on suuteline aktsepteerima õiguspärasena ka võõraid ja võõrapärast,“ ütleb Iring Fetscher.
Kuid kuhu tõmmata piir? Inimene on esialgses tähenduses tolerantne, kui ta ei kiusa kedagi taga, ei nõua tagakiusamist ega käitu agressiivselt millegi suhtes, mis talle ilmselgelt ei meeldi, mida ta ei kiida heaks, mis ärritab teda ja tekitab temas vastumeelsust või vastikust. Kas siis kõike, mida ei mõisteta või millega ei nõustuta, tuleks vaikides taluda? Kui kaugele peaks tolerantsus ulatuma, et ei tekiks kaos?
Walzeri raamatust „Sallivusest“ koorub üks huvitav tõdemus: selleks, et olla sallitud, peab kuuluma mingisse kogukonda , kollektiivi. Kellegi eripära saab tunnustatud ja respekteeritud alles siis, kui tal on ette näidata mõttekaaslasi. Kuid kas siis ühiskond peaks aktsepteerima vargaid , vägistajaid ja mõrvareid, kuna nad on nii-öelda mõttekaaslased? Kust läheb see piir ükskõiksuse ja vaenulikkuse vahel?
Kasvatus ja head kombed on need faktorid, mis kujundavad mõistliku inimese. Sallivus on märk mõtlevast, intelligentsest inimesest, kel on olemas mingisugune moraalitunnetus. Lapsi on sünnimomendist alates õpetatud vahet tegema hea ja halva vahel, et edaspidises elus õigeid valikuid langetada. On ju lausa piibliski seda teemat hea ja kurja tundmise puu näol käsitletud.
Ent sellegipoolest hea ja halva vahel laveerides on alati kardetud ja põlatud kõike võõrast ja teistsugust, olenemata sellest, kas tegu on negatiivse või positiivse nähtusega. Kitsarinnalisus on viinud meid ühiskonnani, kus kiusatakse inimesi taga nende seksuaalse orientatsiooni, usuliste tõekspidamiste ja nahavärvi tõttu. Poola filosoof Leszek Kolakowski on öelnud: „Sallimatuse potentsiaal on igaühes meis olemas, sest omaenda maailmapildi pealesurumise vajadus teistele on enamasti tugev; tahame, et kõik usuksid sedasama , mida meie, sest siis tunneme end turvaliselt ja ei pea kaaluma oma uskumusi või teistega vastanduma .“
Erinevus ei pruugi alati olla midagi, mida tuleks peljata või vihata. Vastupidi – see muudabki elu mitmekesisemaks ja põnevamaks. Iseasi , kas näidatakse üles taluvust, sallivust või austust , tolerantsuseta ei ole võimalik koos eksisteerida. On aeg mõista, et inimesed on erinevad ning nende vaated ja tõekspidamised ei kattu alati üksteisega. Iga inimene peaks keskenduma enda elule ning vähem pead vaevama millegi pärast, mis neisse absoluutselt ei puutu ega neid mõjuta, sest lõppude lõpuks oleme ju kõik inimesed.