aabitsa teatripileti vastu. Nukuteatris ta tutvus teiste puuinimestega. Ta jäi uskuma Basilio ja Alice jutte imedepõllust ja nii jäi oma rahast ilma. Ta sattus vaenujalale nukuteatri direktoriga. Oma seiklustes saab Buratino teiste nukkudega väga lähedaseks, nad võidavad Carabas Barabasi, avavad kuldvõtmekesega salaukse ja saavad endale oma teatri. Buratinost sai tark, julge poiss, kes kaitses oma sõpru ega heitnud meelt . Ta oli leidlik ja lõbus poiss. Giuseppe Tisler, keda kutsuti veel Sinininaks. Papa Carlo sõber. Tema leidis puuhalu ja kinkis selle Papa Carlole. Papa Carlo Vana ja haige leierkastimees. Tema meisterdas puuhalust nuku ja pani talle nimeks Buratino
Aare. Sirli ja Siim on õde ja vend , kes elavad oma ema ja isaga tavalises linnamajas. Nende naaber on härra Lammas , kes on väga kuri ja ta kirjutab ainult hästi tõsiseid ja süngeid raaamatuid . Veel on majas kojamees. Neil kõigil on aga oma unistuste maailm, mis on nende jaoks tõeline. Siimul on laua all oma võlumaa, kus ta on võluriks. Kord võlus ta nii,et loomad olid merehädalised ja Siim oli vetelpäästja ,kes pidi nad ära päästma. Ema oskab pargis läbi salaukse kaudu oma salalossi minna , kus ta on kuninganna.Kord oli ema oma võlulossi koos mänguasjadega ja nad mängisid ,et lohe ründab nende kindlust. Isa unistus on olla sportlane, selleks läks ta oma autosse ja ronis esiistmelt tagumisele istmele.Ta on oma unistustes väga kuulus ja hea sportlane.Kord tuli ta uisutamises maailmameistriks. Sirli käis aga pilvemaal, selleks läks ta oma maja lifti ja vajutas kõiki nuppe korraga ja lift lendas läbi katuse pilvemaale.Seal olid Sirli
inspireerib päkapikke ja nad läbivad selle. Leides koopa tagaukse (või salakäigu) sisenevad nad sinna. Laager püsti ning asuvad Mäe übrust/sisemust uurima. Lohe voodiks on ilmatu suur kulla ja vääriskivi hunnik, millest päkapikud joobuvad, Bilbo aga ei kaota pead ning peab lohega läbirääkimisi. Tänu nähtamatuks tegeva sõrmuse abil koletis teda ei näe, kuid tunneb vaid lõhna, mis tema kohalolekust märku annab. Enne seda kui kääbik oli lohejuurest põgenenud salaukse (tagaukse) juurde, kus päkapikkude laager asus, teeb Baggins lohele teatavaks, et nad kasutasid linnarahva abi. Seega tõuseb lohe lendu ning võtab suuna linnale. Inimesed võitlevad visalt ning üks kindla käega vibukütt saadab noole just lohe kõhu alla soomusevabasse kohta ja surmab sellega hiiglase. Lohetapja nimi on Bard, to saab hiljem ka uueks linnapeaks kuna vana oli neljatuule poole plehku pannud. Nüüd, kus lohe on hävitatud paistab kõik korras olevat ja suuremoht möödas
tagasi saabus 158. Keegi ei osanud seletada, mis seal toimub. Ühtäkki ilmus üks vana mees rahva sekka, kellel oli selle vangla plaan ja see ulatati peaülemale, hiljem tuli välja, et see mees oli selles vanglas üks kunagine töötaja, kellel õnnestus imekombel pääseda. Kohale jõudsid ka sõjaväelised koos relvadega, kes ka saadeti koheselt majja sisse koos alles jäänud 158 mehega, seekord juba teades, kuhu minna. Peauksele tehti tormijooksu ning otsekoheselt joosti ühe salaukse juurde, mis oli plaanil aga tegelikkuses näha polnud. See avati ning sealt oli paista jube vaatepilt. Sadade inimeste surnukehad ning eriti verised trellid. Peitu olid ka pugenud need 2 meest, kes sooritasid kogu selle tapatöö. Pärast põhjalikku ülekuulamist tuli välja, et need mehed olid seal elanud 40 aastat ning nad on vennad ja, et nemad tapsid turvamehed ja kõik vangid ning hiljem hirmutasid kõiki seal majas käinud inimesi.
päkapikke ja nad läbivad selle. Leides koopa tagaukse (või salakäigu) sisenevad nad sinna. Laager püsti ning asuvad Mäe übrust/sisemust uurima. Lohe voodiks on ilmatu suur kulla ja vääriskivi hunnik, millest päkapikud joobuvad, Bilbo aga ei kaota pead ning peab lohega läbirääkimisi. Tänu nähtamatuks tegeva sõrmuse abil koletis teda ei näe, kuid tunneb vaid lõhna, mis tema kohalolekust märku annab. Enne seda kui kääbik oli lohejuurest põgenenud salaukse (tagaukse) juurde, kus päkapikkude laager asus, teeb Baggins lohele teatavaks, et nad kasutasid linnarahva abi. Seega tõuseb lohe lendu ning võtab suuna linnale. Inimesed võitlevad visalt ning üks kindla käega vibukütt saadab noole just lohe kõhu alla soomusevabasse kohta ja surmab sellega hiiglase. Lohetapja nimi on Bard, to saab hiljem ka uueks linnapeaks kuna vana oli neljatuule poole plehku pannud. Nüüd, kus lohe on hävitatud paistab kõik korras olevat ja suuremoht möödas
Tallinna komandant kutsus kohe välja Kaitsepolitsei ametnikud ning andis samas ka 40 sõdurile ja ohvitserile käsu Kingissepa varjupaik sisse piirata. Kingissepa salakorterit rünnati 3. mail kell 1 öösel. Toimunust koostati hiljem kaks suisa vasturääkivat raportit, sõjaväelaste ja kaitsepolitseinike oma. Neist esimese järgi tungisid ohvitserid majja ühes KAPO Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmiga, "kes ainus julge kaitsepolitseinik oli". Kingissepa tuppa viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ja tormas koos kahe ohvitseri ja Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja veltveebel Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Kingissepa tabamine läks seetõttu kergesti ja ilma ohvriteta. Kaitsepolitseinik Palmi versioon oli aga hoopis teistsugune. Palmi sõnul ei leidnud läbiotsijad alul midagi ning siis hakkas ta seinu kompama. "Ühest kohast
draakon magas, ta varastas kullast karika, ning lahkus. Pärastpoole läks Bilbo veelkord draakonile külla, seekord draakon teeskles magamist, kääbik rääkis temaga ning nägi draakoni kõhul rubiinidest tühja kohta. See oli hea koht, kuhu rünnata. Bilbo läks tagasi päkapikkude juurde, vahepeal draakoni käest kõrvetada saanud. Draakon aga läks raevu täis, ja uuris terve Mäe läbi, otsides seejuures päkapikke ja kääbikut. Õnneks olid nad aga käiku läinud ja salaukse kinni pannud. Kui draakon kedagi ei leidnud, lendas ta Järvelinna poole. Rahvas hakkas aga vastu, nad kustutasid draakoni poolt süütatuid majad, viskasid teda odadega ja tulistasid vibudega. Mõned kartlikumad aga istusid paati ja sõudsid minema. Kuid Bard, kes oli üks tubli mees, kes hakkas täiest jõust draakonile vastu, rääkis rästasega, kes ütles talle, et draakonil on kõhu all paljas koht. Kui draakon järgmisel
teineteisest lahkudes: ,,Või me siis riielnud oleme, alati ilusti läbi saanud." Aga kummagi pisaraid valava eide muljesugulus teineteisest kaugenedes omandab siin ,,naturalistliku iroonia" tähenduse. Kõige inetuma tõsielu teisiti nägemine ja ilusaks kujutlemine mälestuses - see on tahes või tahtmata naturalismi vastumänguks, see on unenäoliste hingeliigutuste tunnistamiseks ka kõige argipäevasemas inimsuses, see on vaevalt tähelepandava salaukse lahtijäämiseks romantikasse. Mitte ainult iseloomuliseks, ka aegumatuks visandiks oleks ,,Kaks paari ja. üksainus" võinud saada meie naturalismi ajaloos. Kui tänapäev iga jutustus aastasaja algusest kannab aegumise märke, siis mitte sellepärast, et inimlikud sundused ja suhted oleksid uues ühiskondlikus korras hoopis teiseks muutunud. Mahajäänud on ,,Kahe paari ja üheainsa" kirjeldavais osades keel ja stiil, väheilmekas, lihtlabane proosa liiatigi sissejuhatavais ,,kriipseldustes"
Need tormised hüüud ulatusid üle jõe Greve'i platsile kogunenud rahvani ja patukahetsejani, kes kogu aeg üksisilmi oodates võllast vahtis. 2 0 1 ÜHEKSAS RAAMAT I. SONIMINE Claude Frollo'd polnud enam kirikus, kui ta kasupoeg nii ootamatult katki lõikas saatusliku sõlme, millesse õnnetu ülemdiakon oli mähkinud mustlastüdruku ja ka iseenese. Käärkambrisse jõudes kiskus ta seljast koori-särgi, kirikukuue ja stoola, viskas need kõik kohkunud teenri kätte, väljus läbi kloostri salaukse, käskis paadimehel ennast Seine'i vasakule kaldale viia ja kadus siis ülikoolilinna kühmjatesse tänavatesse, teadmata kuhu minna, kohates igal sammul meeste ja naiste salku, kes rõõmsalt Saint-Micheli silla poole ruttasid lootuses «veel õigel ajal pärale jõuda» ja näha, kuidas nõida võlla tõmmatakse. Ta oli kahvatu, hajameelne, ärevil, pime ja endast ära, nagu lendu ehmatatud öölind päeva ajal, keda kari lapsi taga ajab
«Viljandi komtuur,» sosistas Priidu. Komtuur nimetas Priidut mässajaks ning hobusevargaks ja käskis ema kohe ütelda, kuhu poeg ennast on peitnud. Ema vastas, et ta Priidut ammugi ei ole näinud. Komtuur usutas teda mitu korda, ja kui paremat vastust ei tulnud, käskis ta maja ja kõrvalised hooned läbi otsida. Meie kuulsime, kuidas nad mööda tubasid ja pööningut kõlasid ning asju loopisid, et mürin ja ragin taga. Mina värisesin hirmu pärast, et mõni kogemata salaukse võiks leida ja meie pelgupaika tungida. Õnneks ei läinud see kartus täide. Kui kõik nurgad läbi olid tuustitud ja minu arust kõik asjad puruks pekstud, tulid sulased elutuppa tagasi ja ütlesid, et nad kedagi ei olla leidnud. Komtuur hakkas uuesti ema usutama ja ähvardas maja põlema pista ning kõigi elanikkudega tuhaks põletada, kui ta Priidut kätte ei saa. Ema palus ja meelitas, aga Priidu peidupaika ei andnud ta teada. Siis käskis komtuur ema kinni siduda ja
annaabi.ee 
