langes ka Eesti kultuurielu, kuna kehtesti tsensuur ja suruti peale nõukogulikku, kommunistlikku ideoloogiat. Vana kultuuri lõhuti, purustati, hävitati mälestussambad, ideoloogiliselt "valed" raamatud jne.Võib vaid ettekujutada kui kõrgel järjel võiks olla Eesti kultuurielu tänapäeval, kui sõda poleks meid puudutanud. Oma osa eestlaste nö. piinamisel oli ka Saksamaal. Saksamaa okupatsiooni all olles sundmobiliseeriti paljud eestlased. viidi Eestis läbi saksastamist ja püüti natsismi peale suruda. Majanduses ei tühistatud nõukogudeaegset natsionaliseerimist, tööstusettevõtted ja maad jäid riigi omandiks.Taludele määrati normid, kui palju mingeid saadusi tuli ära anda. Majandus töötas Saksamaa huvides, kuid tervikuna siiski arenes. Kahjuks puudutas ka Eesti holokaust, mille käigus hävitati väga palju juute. Kõigi nende sõjakoleduste hulgas sai Eesti väga palju kannatada, ent siiski jäi meie rahva vaim püsima
Saksa okupatsiooni ajal: * moodustati Eestist kindralkomissariaat, selle ees oli kindralkomissar sakslane Karl Sigismund Litzmann. Tema kõrval oli piiratud volitustega Eesti Omavalitsus, juht eestlane Hjalmar Mäe. * avastati esimesel nõukogude aastal toimepandud nõukogude võimu veretööd (Tartu vanglas, Kuressaare lossis jne.). Samal ajal represseerisid sakslased nõukogude sõjavange ja siia toodud juute (Klooga, Kalevi-Liiva surmalaagrid). * viidi Eestis läbi saksastamist ja püüti natsismi peale suruda. * majanduses: ei tühistatud nõukogudeaegset natsionaliseerimist, tööstusettevõtted ja maad jäid riigi omandiks. Talupojad vaid kasutasid maad. Taludele määrati normid (kui palju mingeid saadusi tuli ära anda). Majandus töötas Saksamaa huvides, kuid tervikuna siiski arenes. Eestlased Nõukogude Liidu ja Saksamaa relvajõududes: NSVL Saksamaa
eestlaste jaoks olid kõik võõramaalased saksalsed. 13 saj mõisasid loodi väga vähe. Maapiirkondadesse aadlikud(sakslased) elama ei asunud,seda sellepärast, et ega eestlasi eriti ei usaldatud. Kardeti , et nad lööksid väga kiiresti neid maha, kui nad oma mõisadesse elama läheksid. Seega räägitakse kahest erinevast maailmast. Oli sakslaste maailm, mis eestlastele oli täiesti suletud, ja oli eestlaste maailm. Sakslased tegid aga ränga vea, mis alles 19 saj avastati. Saksastamist ei hakatud tegema, sisuliselt eraldati kõigest väest eestlased saklaste maailmast. Saksad elasid linnades või oma linnustes ja eestlased oma maal , sest nende jaoks olid linnad suletud. Ei saksastatud, sest arvati, et eestlased ei ole võimelised nii kõrget keelt nagu saksa keelt ära õppima ja kardeti, et eestlased on siis samaväärsed sakslastega. Sakslased seega õppisid ära maakeele. 19 saj nähti,
Saksa okupatsiooni ajal: * moodustati Eestist kindralkomissariaat, selle ees oli kindralkomissar sakslane Karl Sigismund Litzmann. Tema kõrval oli piiratud volitustega Eesti Omavalitsus, juht eestlane Hjalmar Mäe. * avastati esimesel nõukogude aastal toimepandud nõukogude võimu veretööd (Tartu vanglas, Kuressaare lossis jne.). Samal ajal represseerisid sakslased nõukogude sõjavange ja siia toodud juute (Klooga, Kalevi-Liiva surmalaagrid). * viidi Eestis läbi saksastamist ja püüti natsismi peale suruda. * majanduses: ei tühistatud nõukogudeaegset natsionaliseerimist, tööstusettevõtted ja maad jäid riigi omandiks. Talupojad vaid kasutasid maad. Taludele määrati normid (kui palju mingeid saadusi tuli ära anda). Majandus töötas Saksamaa huvides, kuid tervikuna siiski arenes. Eestlased Nõukogude Liidu ja Saksamaa relvajõududes: NSVL Saksamaa
23.02 Pärnu Endla teatri rõdu 24.02 kuulutatakse iseseisvusmanifest ametlikult välja Päästekomitee seab ametisse Ajutise Valitsuse Päts, Vilms, Poska Iseseisvusmanifest - kõigile Eestis elajatele, kuulutati iseseisvaks ja demokraatiliseks vabariigiks Saksa okupatsioon sakslasi kardeti kõige rohkem Uued okupandid ei tunnusta Eesti iseseisvust Eesti jääb saksa riigi politsei võimu alla vms Algab Eesti elu saksastamine saksastamist kardeti väga teati, et nende efektiivsus oma tegevustes on suurem kui venelastel venestamise puhul ei viidud asja lõpuni, aga sakslased on rangemad Saksa keel ametiasutustesse Tartu ülikooli avamine saksakeelse ülikoolina õpilased protestivad selle vastu Landesuniversität Oluline kaotus on Vilmsi surm Soomes läheb Eesti riigile toetust otsima, aga Soomes kodusõda ning saab seal surma Eesti välisdelegatsioon jätkab tööd
Eestlased Vene armees: üldmobilisatsioon 1914, maakaitseväelaste ja noorsõdurite mobilisatsioonid, inimkaotused. Oli korraline värbamine, kutsuti teenistusse nimekirjade alusel, ei vabastatud sõjaväeteenistusest, võeti ka ennetähtaegselt. 1914 võeti 7% meeselanikkonnast, u 100 000. Hukkus 10 000. Suurenes ka Eesti ohvitseride hulk. Meeleolud: patriotismipuhang, germanofoobia, sõjatüdimus. Kui oli valida kahe halva vahel, siis toetati pigem Venemaad, sest saksastamist ei tahtnud mitte keegi. 1915 võttis Jüri Vilms üles küsimuse poliitilise rahvusautonoomia suhtes. Ernits leidis et tuleb olla ühel meelel kõigi rahvustega, kes vabaduse ja inimlikuse nimel võitlevad. Sotsialistid ja nooreestlased pidasid vajalikuks väikerahvaste osalemist Venemaa poliitikas. Venelased sai aga aru, et neid ei toetatud mitte lojaalsusest VEnemaa vastu vaid lihtsalt igihaljast vihast sakslaste vastu ning üritasid Baltimaid rohkem venestada, et nad mingeid ideid ei saaks.
eestlased, aga saagem eurooplasteks!" Esialgu paari aasta tagant välja antud albumid ei võimaldanud küllaldaselt selgitada oma seisukohti ega vastata paljudele kallaletungidele. Proletaarne ringkond (O. Münther, H. Pöögelmann jt) süüdistas nooreestlasi asotsiaalsuses, amoraalsuses, dekadentsis. Postimehe ringkonnad (A. Jürgenstein, V. Reiman) heitsid ette rahvuslike traditsioonide alahindamist, "eesti hinge" prantsustamist ja saksastamist. Ennekõike oli ajakirja vaja nooreestlastele endile rühmituse arenguks. Ehkki ajakirja väljaandmist kimbutasid mitmed takistused, ei jätnud see jälge ajakirja sisule ega välimusele. Ajakiri oli sisuliselt uudne, mitmekülgne, toimetatud läbimõeldult ja kujundatud maitsekalt. Toimetamises avaldus püüe rahvusvahelise sisu poole: originaalartiklite kõrval ilmus mitmeid tõlkematerjale. Põhiautoriteks olid G. Suits (toimetaja), Friedebert Tuglas, Villem
annaabi.ee 
