1/10 kümnisest vöi hinnusest läks kohaliku preestri ülalpidamiseks. * Teotöö töö möisapöllul. Kuni jüriöö ülestöusini (1343.a) oli teotöö osa talupoja koormistes väga väike. 1-2 päeva aastas. 3. Eesti ala oli poliitiliselt ebastabiilne. 13. sajandil Harjumaa ja Virumaa vallutanud ja need Eestimaa piiskopkonnaks ühendanud Taani kuningriigi võim oli 14. sajandi keskpaigaks oluliselt nõrgenenud ning Taani vasallid Eesti piiskopkonnas olid jagunenud taanimeelseks ja saksameelseks kildkonnaks. Kuigi piiskopkonna keskuseks olev Tallinn oli lojaalne emamaale, moodustasid tervelt 80% maavasallidest sakslased. Kriisis olev Taani riik polnud võimeline Eesti piiskopiriiki valitsema ning kohapealsed suurvasallid hakkasid aktiivselt oma huve taga ajama. Nii tekkis konflikt suurvasallide ja väikevasallide ehk eestlaste vahel. Jüriöö ülestõus oli 13431345 Põhja- ja Lääne-Eestis toimunud maarahva vastuhakk,
vanasõnu. Üleskutse käivitas esimese tervet maad haaranud rahvusliku aktsiooni, mis pani aluse maailma ühele kõige esinduslikumele rahvaluulekogule ja aitas ühtlasi säilitada rahva usku ja eneseväärikust venestuspoliitika raskeimal surveperioodil. 1890. aastate alguses üritas Jakob vabaneda kirikuõpetaja ametist ja saada riiklikku toetust oma rahvaluulekogude trükkimiseks. Paraku ei õnnestunud tal ei see ega teine. Venelased pidasid teda saksameelseks ja sakslased eestimeelseks. Pensionile siirduda õnnestus alles 1902. a. alguses. Soomlaste abiga algas töö rahvaluulekogude publitseerimisel, üksteise järel ilmusid trükist mitmed uurimused ja "Setukeste laulud". Jakob sekkus ka kodumaal toimuvasse. Tema viimaseks avalikuks esinemiseks jäi kõne "Vanemuise" uue seltsimaja avamisel Tartus suvel 1906. Jakob Hurt suri Peterburis ja maeti tohutu rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule.
Hurda ajast. Alles 1886 õnnestus tal Helsingi ülikoolis doktoritööd kaitsta ja asuda seejärel sihikindlamalt tööle rahvaluule kogumisel. Tugipunktiks kujunes siin Eesti Üliõpilaste Selts oma noorte rahvuslaste, eeskätt Villem Reimaniga." (Ibid) ,,1890. aastate alguses üritas vabaneda kirikuõpetaja ametist ja saada riiklikku toetust oma rahvaluulekogude trükkimiseks. Paraku ei õnnestunud tal ei see ega teine. Venelased pidasid teda saksameelseks ja sakslased eestimeelseks. Pensionile siirduda õnnestus alles 1902. a. alguses. Hurt sekkus ka kodumaal toimuvasse." (Ibid) Hurt suri Peterburis (31.12.1906/13.01.1907) ja maeti tohutu rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule. (Ibid) 5 [Type text] 2. LOOMING ,,Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise
suurorganisatsioonidele. Kõik see lõi soodsad tingimused rahvusliku liikumise kasvuks. Tähtsamaks sündmuseks kujunes J. V. Jannseni algatusel 1869. aastal 18.-21. juunil Tartus toimunud I üldlaulupidu. Jannseni eesmärgiks oli erinevate kihtide koondamise teel ühtset tervikut luua. Paraku tekkisid enne laulupidu tülid ühelt poolt Jannseni ning teiselt poolt Köleri- Jakobsoni vahel, kes vene ajakirjanduse kombel kogu üritust saksameelseks nimetasid ning seda boikoteerisid. See ei suutnud ettevõtte väärtust siiski kahandada. Luba laulupeo korraldamiseks saabus alles neli kuud enne pidu, kuid entusiasm tegi imet. Muretseti noodid, õpetati välja koorid, leiti neile majutuspaigad. peamine raskus lasus Jannseni õlul, ehkki ta taktikalistel kaalutlustel ametliku juhi koha oli loovutanud sakslasest pastor Willigerodele. Oli ju selge, et saksa seltskonna kasvõi passiivse toetuseta ei tule peost midagi välja
kogemusi aga küllaga. 6. juuni õhtuks oli Võnnu langenud Landeswehri kätte. 9. juuni hommikuks ei olnud kumbki pool saavutanud otsest edu, rindejoon poolkaare kujuliselt ümber Võnnu linna. Sellises olukorras sekkusid Antandi riikid - kolmepoolne konverent - eestlaste, landeswehrlaste ja antantlaste esindajad. Sakslased nõudsid, et Eesti väed tõmmataks sinna piiri taha, kus on nende keelne rahvus. Antandi delegatsiooni juhtis Green, keda on hiljem Eesti ajaloos peetud ka ülekohtuselt saksameelseks. Kirjutati alla ajutisele relvaleppele - 10. juuni hommikul sõjategevus lõppes ja hakkas kehtima vaherahu. Järgmine kokkusaamiste voor pidi toimuma 13. juunil Võnnus, aga selleks ajaks oli Antandi riikide positsioon muutunud ja Antant hakkas pooldama eestlasi - Antant oli saanud uue ülema Goughi. Teatas, et toetab eestlaste õigustatud nõudmisi - küsimus oli maailmapoliitikas - asja oli üle antud Versailles' edikt
1869 viidi Liivimaal ilmuva trükisõna tsenseerimine Riiga. Trükiasjade peavalitsus suhtus Eesti Postimehesse soosivalt - kuna tsensor oli Riias, lubati uudiseid võtta vene ja saksa lehtedest. Ka järeltsensuur oli Jannsenile soosiv, kuna samal ajal võideldi vene ajakirjanduses balti erikorra vastu. Taoline poliitika kestis Aleksander III venestamispoliitikani. Sakalat soosis Trükiasjade Peavalitsus aga Eesti Postimehe vastu, mida peeti pastorite saksameelseks ajaleheks. Samal ajal püüti arvestada kohalike saksa võimudega, nii ei saanud paljud taotlused luba. Muide, samal ajal, kui räägime eestikeelse järjepideva ajakirjanduse algusaastatest, oli baltisakslastel sündinud päevapress 1860 ilmuma hakanud "Revalsche Zeitung" kujunes kõige reformimeelsemaks baltisaksa väljaandeks kogu 19. sajandi vältel. Selle toimetajaks oli algul, kõige vabameelsemate aastate kestel, Friedrich Nikolai
annaabi.ee 
