Kõige tähtsam õigusakt riigis on konstitutsioon (põhiseadus). Teised seadused reguleerivad ühiskonnaelu mitmesuguseid valdkondi. Nendes fikseeritud põhimõtteid sätestavad täpsemalt määrused ja otsused. Kirjalike normide alla kuuluvad ka eeskirjad nt liikluseeskirjad, kooli sisekorra eeskirjad. Õigustloovad akte ehk normatiivakte kehtestab riigiasutus, kellel on vastavad volitused. Kirjutamata normid tavad ja moraalinormid kujunevad välja aastakümnete ja sadadega. Neid on rahva kultuuris ja kommetes. Neid antakse edasi põlvest põlve. Tava on ajalooliselt stiihiliselt kujunenud käitumisreegel, mis reguleerib inimese käitumist teatud olukorras. On universaalseid tavasid (tervitamine, külalislahkus), aga ka teatud maale või kultuurile omaseid käitumismalle. (nt rahvakalendris tähistab põllutööde lõppu mardipäev.) Moraalinorm eriliselt stabiilne kõlbluspõhimõte, millest inimene oma käitumises juhindub
Kokkuvõttes paistab, et eestlaste vastupanu ning võitlusmeel avaldasid ristisõdijatele küllaltki suurt muljet, kuna eesti keelest võetakse üle mitu sõjalist terminit, mida sakslased ka edaspidi kasutavad. Need kajastuvad juba Hendriku kroonikas ning hiljem ka kirjalikes allikates. Näiteks malev, maja/maia (arvatakse, et tähendab sõjaväe koondumiskohta). Ümera lahing 1210. aasta Eestlasi oli kindlasti üle tuhande, vastasi ka umbes sadadega (500-600?) Kas toimus põhja või lõuna pool Ümera jõge? Siiani arvatud, et pigem ikka lõunapool, kuid Mäesalu arvab, et äkki siiski põhjapool. Tegemist võis olla küllaltki suure eestlaste väega. Eestlaste poolel olid ugandi mehed, sakala mehed ning võimalik, et kaasas olid ka Soontaga mehed. Pärast Ümera lahingut olid sakslased üpriski kitsikuses, üritasid sõlmida erinevaid lepinguid vene piirkondadega. Sõlmitakse rahu nt Poolotski (?) vürstiga.
Mõned linlased pidasid kariloomi, keda päeval linnast välja karjamaale aeti. Põldu harisid linlased harva, küll aga oli paljudel aedu linnas või linna lähedal. Kaitseks olid linnal harilikult müürid ümber ja seda silmatorkavat iseärasust peetigi linna tunnuseks. Keskajal oli linnu vähe ja needki olid väikesed. Eriti väikesed olid keskaegse Eesti linnad. Vaid Tallinnas ja Tartus elas ajuti mitu tuhat inimest, teiste linnade elanikkonda mõõdeti sadadega. Varakult tekkis Eestis 8 linna, peale Tallinna ja Tartu veel Narva, Rakvere, Paide, Haapsalu, Viljandi ja Pärnu. XVI sajandil lisandusid Kuressaare ja Valga, XVIII-l Paldiski ja Võru. Aeg-ajalt kujunes ka mõni väike alev, kuid kui need järjekordse sõja ajal hävitati, siis neid enam ei taastatud. Maalisteks asulateks olid tollal külad ja mõisad, üksiktalusid leidus harva. Talupojad elasid harilikult koos külas, põllud, karjamaad ja heinamaad olid väljaspool küla
haruldasteks. I kategooriasse on paigutatud liigid, kelle isendeid ja kimalased, samuti meie rahvuslind suitsupääsuke. saab kokku lugeda vaid kümnete kuni sadadega või Roomajaid elab Eestis 5 liiki. Neist kivisisalik ja vaskuss on meil Kokkuvõttes võib öelda, et kaitse all on kõik meie kellel teame siin ühtainsat asurkonda (ebapärlikarp).
Viljandi, Vana-Pärnu ja Uus-Pärnu. Eeldused linnaks kasvada olid ka mõnedel kaubateedel asuvatel alevitel nagu Otepää, Lihula, Koluvere, Valga, Kirumpää, Vastseliina. Linnadeks kujunesid eelkõige kaubateedel asuvad keskused, kus linnus kaitses soodsat kaubitsemiskohta. Seega kasvasid tänapäevased linnad välja muinasaegsetest linnustest. Keskaegsed linnad olid väikesed. Vaid Tallinnas ja Tartus elas ajuti mitu tuhat inimest, teiste linnade elanikkonda mõõdeti sadadega. Tallinnas elas 14. saj. teisel poolel umbes 4000 inimest. Keskaegne linn oli peamiselt kaupmeeste ja käsitööliste elupaik. Seal elasid ka võimu esindajad ja sõjamehed, samuti vähesed tollased haritlased. Muidugi oli linnades ka teenuste pakkujaid (ehitusmeistrid). Mõned linlased pidasid kariloomi, keda päeval linnast välja karjamaale aeti. Põldu harisid linlased harva, küll aga oli paljudel aedu linnas või linna lähedal. Kaitseks olid
Korraldati suuremaid ja väiksemaid protestiaktsioone ning oluliseks kujunes nende puhul kindlasti erineva informatsiooni kogumine (seaduserikkumised, pol põhjustel arreteerimised jne). Info edastati ka Lääneriikidesse, seal Külma Sõja tingimustes kasutati seda ka ära. Dissidentidelt saadud andmeid kasutati ära välisraadiojaamades, mis olid suunatud NL-le. Dissidentlik liikumine oli siiski tagasihoidlik, tegemist polnud tuhandete protesti avaldavate inimestega, vaid sadadega. Teatud murrang toimus 1968 suvel, mil NL väed lämmatasid Praha kevade, Tšehhoslovakkia sündmused leidsid ulatuslikku vastukaja NL-s. Punasel väljakul korraldasid 7 dissidenti väiksese protestiaktsiooni NL vägede Tšehhoslovakkiasse viimise vastu- võimude jaoks väga ebameeldiv sündmus. Kiiresti võeti inimesed kinni, aga teave levis üle kogu NL väga kiiresti. Just need sündmused kasvatasid oluliselt dissidentide toetajaskonda, tõid juurde aktiivseid liikmeid. Alates
annaabi.ee 
