Nii Pyrrhon kui ka Timon, kes esinevad nn. vanemat skepsist antiikses filosoofias, tegelevad peamiselt kolme probleemiga ja püüavad neile leida lahendust. Esimene neist on enam tunnetusteoreetilist laadi ning tahab lahendada asjade olemuse mõistmise küsimust. Nad arvasin, et ei meeltaju ega ka mõtlemine ava meile asjade olemusele ligipääsu: see, mida me neist näeme, kuuleme või kompame, on üksnes meie taju mitte aga tajutava eseme tõelisus, mis meile varjatuks, saavutamatuks jääb. Ei ole õige seepärast ühegi asja kohta öelda, et see nii on, vaid õigem on öelda, et see nii mulle näib. Teisele inimesele ei tarvitse see sugugi taolisena näida. Timon olla seda väitnud näidustades : ,, et mesi magus on, seda ma ei tea; aga ma tean vaid, et meisi mulle magusana tundub". Sellisest printsipiaalsest kahtlevast põhilähtekohast kasvas välja teine skeptikuid huvitanud küsimutekompleks: milles seineb nüüd õige suhtumine asjusse? Siin soovitavd
aastal nõudis üldist tolerantsust ja Euroopa Parlamenti. 1751. aastal kirjeldas Voltaire Euroopat kui ühte suurt vabariiki, mis on jagatud provintsideks, milledest mõnedel on monarhia ja mõned segasüsteemiga kuid kõikidel neil on ühtne religioosne vundament (Euroopa Liidu portaal) Ning 20 aastat hiljem kuulutas Rousseau, et ei ole enam prantslasi, inglasi, sakslasi, hispaanlasi vaid on eurooplased. Euroopat on tihti peetud harmoonia ja ühtsuse sümboliks, olles saavutamatuks ideaaliks, mille poole kõik eurooplased Atlandi ookeanist kuni Uuraliteni peaksid püüdlema. Poliitilise Euroopa mõiste arenes edasi Prantsusmaa ja Habsburgide dünastia vahilises võitluses ning seda kasutati ka Oranje Wilhelmi ja Louis XIV vastasseisu kontekstis. Seega nagu näeme siis oli korduvalt ammugi enne Euroopa Ühenduse asutamist 20 sajandil ning selle arenemist Euroopa Liiduks avaldatud mõtet luua omavahel tihedalt seotud Euroopa riikide liit
Õhtute kuldkollane tolm. Õhtute ulmkollane tolm. Õhtute tulvkollane tolm. Meie oleme püsimatud ja väsimatud rändurid. Tee on kõver ja kõva. Ta kulgeb põlislaantes ja paduvihmades. Tee on konar ja koolutav. Ta kulgeb kuristike kõueses põues ja kõrbetes, kus on palju kuivanud kaeve ja inimluude lademeid. Surnute jalad on astunud teed nii pikaks ja paindumatuks ja sihid nii ahvatlevaks ja saavutamatuks. Õhtute meekollane tolm. Õhtute eekollane tolm. Õhtute teekollane tolm. Meie oleme südid ja tüdimatud mängurid. Mäng on haiglaselt aeglane ja vältab võimatult kaua. Küünlad on usutamatult kallid. Kaardid kuluvad kohutava kiirusega. Panused on nii pöörased, et neid keegi ei mõtlegi lunastada. Päevad pööravad meile pettunult selja ja nuuksuvad pihku. Meile kostab see naeruna. Õhtute tolm on tõepoolest kollane.
garanteeritult saavutama, siis hakkavad temaga toimuma protsessid, mis kahjustavad tema väljavaateid eudaimonia`le. Kujutame näiteks ette, et inimesel kujuneb veendumus, et tema jaoks on niisuguseks hüveks rikkus. See tähendab seda, et ta saab enda elu õnnestunuks pidada üksnes siis, kui tal õnnestub rikastuda. Kuid oletame, et vaatamata sellesihilistele püüdlustele ei õnnestu tal koguda piisavalt vara, et ennast rikkaks pidada. Stoikute sõnul ei suuda ta sel juhul aga ka loobuda saavutamatuks osutunud hüvest, vaid ta püüab ennast taas kokku võtta, oma jõudusid mobiliseerida ning teeb uue katse oma arvatavat hüve kätte saada. Kui ka see ebaõnnestub katsetab sedasama üritust veel kord jne. Sellise protsessi tulemuseks on püüdluse ülekasvamine afektiks (pathos). Kui hing satub afekti seisundisse, kaotab ta võime ratsionaalselt kontrollida oma otsustusi ja tegusid. Selline situatsioon on stoikute hinnangul eetilises mõttes kõige halvem, mis inimesega võib juhtuda
näidata, et NORM 1 on sellest ühiselt aktsepteeritavast normist tuletatav, siis on ka NORM 1-e kehtivus antud isikute jaoks õigustatud. Raskus on siin selles, et alati võib küsida ka seda, mis põhjendab NORM 2, tolle kõrgema normi kehtivust? Siis tuleb leida ka temale jällegi kõrgem NORM 3, millest tema omakorda oleks tuletatav ja selle kaudu põhjendatud. Nii tekib normide lõputu hierarhia ja paistab ilmnevat oht, et põhjendus ei jõua kunagi lõpule, st. lõplik põhjendus jääb saavutamatuks. Seetõttu oleks vajalik saavutada mingisugune baasnorm, mis ise enam põhjendamist ei vajaks, aga millele tagasi viiduna osutuksid kõik alamaastme normid põhjendatuteks. Baasnormi valik ühiskondlikus mastaabis seostub üldkehtivate väärtushinnangutega. Varasemas arhailises ühiskonnas, mis 5-ndal sajandil hakkas ulatuslikult teisenema, oli see baasnorm antud jumalate käskudega ja tegudega, millest kõnelesid müüdid. Tava ja traditsioon oli pühitsetud jumaliku sanktsiooniga
juhi (otsustaja) käsutuses olevatele ressurssidele. Alternatiiv on ressursside kasutamise variant, mis viib juhitava protsessi eesmärgi suunas, Sellest tulenevalt võib mõista väidet, et eesmärgisüsteem ja selle saavutamiseks vajalikud ressursid on struktuurselt seotud ja tingivad teineteist: · Kui puudub kas või üks vajalikest ressurssidest või tingimustest, siis ei saa tekkida eesmärgi poole viivat tegevusvarianti (alternatiivi) ja eesmärk osutub illusoorseks (saavutamatuks) soov-unelmaks. · Eesmärgisüsteemi suvalise komponendi tähtsuse tõstmine eeldab ka selle komponendiga seotud tegevuste ja ressursside eelisarendamist. Ehk kui muuta komponentide kaalu, tuleb muuta ka ressursside (võimaluste, tingimuste kaalu) · Piiratud (lühema) perioodi jooksul võib mahajäämuse ühtede ressursside osas kompenseerida teiste arvel, kuid üldjuhul toob see kaasa eesmärgi saavutamise
annaabi.ee 
