tegelikult Laiose ja Iokaste poeg. Oidipus sai viimaks teada, et saatuse vastu ei saa - tema ise on oma isa mõrvar ja abiellunud oma emaga. Pärast hirmsa tõe ilmsile tulekut poos Iokaste end üles. Oidipus torkas endal silmad peast välja ning pages hüljatuna maapakku. Raske on kindlaks teha, kas Oidpus on süüdi või mitte. Tema elu juhtis saatus juba sünnist saadik. Oma teod saatis ta korda teadmatuses. Ainuke tahtlik kuritegu tema poolt on teeristil kaarikujuhi ja saatjaskonna tapmine. Ülejäänute tegude puhul polnud ta teadlik, et ta tegelikult halba teeb. Kogu loo vältel on Oidpus olnud süütu süüdlane, kelle elu oli määratud olema traagiline, hirmus ja õnnetu lõpuga.
palet. Woland ahvatles lärmavat massi ületama eetilise piire ja veendus, et nad on selleks võimelised. Varieteeteatris etendatu näitas, kui tühiste asjade eest on inimesed nõus oma väärikust maha müüma. Kui pimedusevürst ennast Moskvast lahkuma seab, tuleb talle Jumalalt ühe tema jüngri kaudu teade, et ta tagaks Meistrile ja Margaritale igavese rahu. Woland on sellega nõus ning võtab endaga armastajad kaasa. Koos Wolandi ja tema saatjaskonna lahkumisega taastub pikkamisi ka tavapärane linnaelu.
piirkond (va. Tallinn) võõrvõimust puhas. Pärast lööki valisid ülestõusnud endi seast 4 kuningat. Järgmiseks otsustati abi paluda Turu foogtilt, kes oli meelsasti valmis neid aitama. Kõike toimuvat oli jälginud Liivi orduriik. Too otsustas sekkuda. Eestlased, nähes ja kuuldes sellest, soovisid läbirääkimisi. Läbirääkimised toimusid Paides 1343. aasta 4. mail. Eestlasi esindas seal nende 4 kuningat koos 3 sõjasulasega. Kohale oli tulnud ordumeister isiklikult koos oma saatjaskonna ja oma kroonikuga. Pärast sõnelemist tekkis relvakähmlus, kus eestlased hukkusid. 24. juulil puhkes ülestõus Saaremaal. Asuti piirama Pöide ordulinnust. 8 päeva hiljem olid piiratavad nõus alistuma tingimusel, et neid lubataks linnusest vabalt lahkuda. Kui nad aga linnusest väljusid, loobiti nad kõik kividega surnuks. 1344. aasta veebruaris tungisid ordu väed üle jää Saaremaale. Alusati Karja linnuse piiramist. Linnus lõpuks vallutati ja saarlaste kuningas
TEGELASED B. romaani kolme maailma olulisemad tegelased on omavahel seotud kolmikuteks. Neid ühendavad eelkõige sarnased ülesanded ja suhted oma kaaslastega. Tähtsaima kolmiku moodustavad Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus, Pimedusevürst Woland ja hullumaja direktor professor Stravinski. Jersalaimis arenesid sündmused Pilatuse juhtimisel, Moskvas toimus kõik Wolandi tahtel. Stravinskile pidid hullumajas tingimusteta alluma kõik Wolandi ja ta saatjaskonna ohvrid Moskvas. Pilatus püüdis päästa Jesuad, kuid see ei õnnestunud, sest ta oli liiga arg, Woland päästis küll Meistri, kuid alles teispoolsuses, Stravinski püüdis säästa Meistrit Moskva tegelikkuses, kuid ei suutnud talle tagasi anda jõudu ja hingerahu. Kolmiku moodustavad ka Afranius (Pilatuse esimene abiline), Korovjev-Fagott (Wolandi abiline) ja Fjodor Vassiljevits (Stravinski abi). Nad karistavad kõiki, kes on nende peremehi solvanud.
"ussiurgete" sisse- või väljapääsud. Need hüpoteesid on ilmselt tingitud sellest, et mustade aukude kohta on tänapäevalgi vähe teada. Mitmest mustast august koosnev süsteem galaktika keskmes ei ole dünaamiliselt stabiilne. Varem või hiljem visatakse sealt üks või kaks väiksemat musta auku välja (gravitatsiooniling toimib sarnaselt linguga, mille abil heidetakse kivi). Oma teekonnal galaktika keskmest ääreni korjab must auk endale uhke gaasist ja tähtedest koosneva saatjaskonna. Kümnete tuhandete valgusaastate kaugusele lendava väljaheidetu ümber toimuvad samad protsessid, mis galaktika tuumas, vaid väiksemas mõõtkavas. Väljaheidetud must auk või augud võivad galaktika ümber pendeldada miljardeid aastaid. Galaktikate kõrvad oleksid siis mustade aukude tantsuga kaasnev nähtus. Pildid
?). Sant on nõus pigem nälgima kui vanduma. DJ annab luidoori inimarmastusest siiski. DJ näeb eemal, et kolm meest ründavad ühte meest. Tõttab koos mõõgaga appi. 3. stseen: Sganarelle meelest mõistmatu, et DJ ruttab appi, kui teda ennast häda ei ohusta. Näeb aga, et kaks meest saavad koos kolmest jagu. 4. stseen: Päästetuks osutus Don Carlos, Elvira vend. Tänab DJ-d päästmise eest. Don Carlos räägib, et kaotas just oma venna ning saatjaskonna ja neid otsides sattuski röövlite kätte. Räägib ka veel, et otsivad ühte meest, kes võrgutas nende õe ning röövis viimase kloostrist. Soovivad talle kättemaksu. Ütleb, et ise ei tea seda meest, aga kirjeldusi on kuulnud. DJ ütleb, et too mees on tema n-ö sõber (tegelt ta ise). DJ võtab nõuks neid aidata: lubab DJ üles otsida. 5. stseen: Elvira teine vend Don Alonso saabub koos oma saatjaskonnaga. Märkab DJ-d ja on valmis võitluseks. Sganarelle poeb peitu
enamasti hästi teada, sest see oli osa üldisest kultuuripärandist. Teatrisse tuldi eelkõige vaatama, kuidas kirjanik teemat tõlgendab ja näitlejad seda esitavad. Erinevalt hilisematest tragöödiatest ei lõppenud antiiktragöödiad tingimata peategelas(t)e surmaga. Suurtel dionüüsiatel esines tavaliselt kolm poeeti, igaüks kandis ette kolm tragöödiat ja ühe lõbusasisulise saatürdraama. Saatü rid olid poolinimesed-poolsokud, kes moodustasid Dionysose saatjaskonna. Nende veidrustest ja jämedatest naljadest arenes hiljem (5.-4. saj eKr) välja lõbusasisuline näidend - komöödia. Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat. Teatrilava peaosa oli ümmargune orkestra, kus laulis koor. Keset orkestrat asetses Dionysose altar, selle taga skeene (telk), kus näitlejad ümber riietusid. Teatril oli kaks küljesissekäiku.
enamasti hästi teada, sest see oli osa üldisest kultuuripärandist. Teatrisse tuldi eelkõige vaatama, kuidas kirjanik teemat tõlgendab ja näitlejad seda esitavad. Erinevalt hi- lisematest tragöödiatest ei lõppenud antiiktragöödiad tingimata peategelas(t)e surmaga. Suurtel dionüüsiatel esines tavaliselt kolm poeeti, igaüks kandis ette kolm tragöödiat ja ühe lõbusasisulise saatürdraama. Saatürid olid poolinimesed-poolsokud, kes moodustasid Dionysose saatjaskonna. Nende veidrustest ja jämedatest naljadest arenes hiljem (5.-4. saj eKr) välja lõbusasisuline näidend - komöödia. Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat. Teatrilava peaosa oli ümmargune orkestra, kus laulis koor. Keset orkestrat asetses Dionysose altar, selle taga skeene (telk), kus näitlejad ümber riietusid. Teatril oli kaks küljesissekäiku.
Kuid ta oli kuulnud ainult mõned ebamäärased ja arusaamatud silbid, kui kõlas hele ja lühike hüüatus, mis pani võpatama kardinali ja tõmbas endale musketäride tähelepanu. «Ohvitser!» hüüdis Grimaud. «Mulle tundub, et te kõnelete, naljahammas,» ütles Athos, tõusis küünarnukkidele ja kõrvetas pilguga oma teenrit. Seepärast ei lausunud Grimaud enam ainsatki sõna, näitas ainult sõrmega heki suunas, paljastades seega kardinali ja tema saatjaskonna. Ühe hüppega olid musketärid püsti ja kummardasid aupaklikult. Kardinal näis olevat tulivihane. «Näib, et härrad musketärid on valve välja pannud. Kas on karta, et inglased tulevad maad mööda või peavad musketärid endid kõrgemateks ohvitserideks?» tähendas kardinal. «Monseigneur,» vastas Athos, kes üldises ehmatuses ainukesena säilitas oma suuraadliku rahu ja külmaverelisuse, mida ta iial ei kaotanud, «kui musketärid on vabad
annaabi.ee 
