Kirjutanud 8 ooperit, sh kammerooperid. Näiteks "Kaevandus", "Päikese maja". Libretode aluseks tihti Kalevala. Mitte rahvuslikkuse pärast, vaid müstika allikana. 8 sümfooniat, instrumentaalkontserte. Ulatuslik kooriteos "Eluraamat", kus tekstid on viies keeles. Tekst on kõlaline omapära. Vastaneid tuleb segada. Kõike kunagi olnut võib kasutada ka praegu. Kaose vastu kaitseb dodekafoonia. Struktuur ei ole põhiline. Kui tahad, võid struktuuri selgeks teha ka koerale . Kaia Saariaho Üks tuntumaid naisheliloojaid tänapäeval. Tema muusikat kirjeldatakse sõnadega variatsioonitehnika, hellus, aeglus. Ta ise arvab, et aeglus võib tulla soomlusest. Kasutab loomingus palju arvutit. Teos nimega "Vaikelu"! tehtud algusest lõpuni stuudios. Huvitav teos "Kristall" ja "Suits" mõlemas on sama materjal. Ühes on paremad osad, teises on väljavisatud praak esimesest. Ta kavatseb hakata ooperit kirjutama. Tema esikooper etendati 2000. Aastal. Nimega "Kauge armastus".
Monika Mattiesen Monika Mattiesen (sündinud 4. juulil 1966) on eesti flötist. Monika Mattiesen on töötanud Pariisis IRCAMi stuudios, valmistades ette seal resideeruvate heliloojate (Saariaho, Manoury, Fedele, Jodlowski) teoseid. Ta on osalenud Stockhauseni kursustel Kürtenis, kus koostöös heliloojaga jõudsid tema repertuaari mitmed Stockhauseni elektroakustilised teosed. 2004. aastal IRCAMi/Acanthesi meistrikursustel Metzis kandis Monika Mattiesen ette Philippe Manoury elektroakustilise suurteose "Jupiter", muusikaliseks assistendiks helilooja ise. Solisti ja kammermuusikuna on ta esinenud Eestis, Soomes, Lätis, Poolas, Rootsis, Venemaal, Kreekas, USA-s, Colombias
IRCAMi eksperimente ja idamaise muusika jooni. • Enam kui traditsioonilised väljendusvahendid nagu meloodia, rütm, harmoonia, huvitab teda toorheli, selle tekkimine, muundumine ja kadumine (mikrointervallika). • Kirjutanud ka suurvorme. • Helena Tulve on olnud helilooja Sulev Keeduse filmidele "Somnambuul" (2003) ning "Kirjad Inglile" (2011). • Tema töödes on aimatav rikas kultuurikogemus: prantsuse spektraalmuusika, IRCAM’i eksperimentide, Saariaho ja Scelsi, gregorikoraali ja ida muusika kajastused. • Kasvades välja rafineeritud kõlatöötlusest, on Tulve vormikujundus “voolav” – pigem protsessina antud kui arhitektooniline. Veel • Jaan-Eik Tulve on tema abikaasa. • Tulve kuulub eesti muusika nooremasse põlvkonda, kes rütmikesksele neoklassitsismi traditsioonile vastandudes on pühendunud kõlakeskse muusika loomisele.
tintinnabuli-teostega. Ehkki nende kahe helilooja muusika põhielemendid (rütm, meloodika jms) ning ka kõla on täiesti erinevad, austavad mõlemad üksikheli ning kuulavad seda kannatlikult. Mõlema muusika kulgeb kiirustamata ning on samas äärmiselt tundlik ettekande kõlakvaliteedi suhtes. Helena Tulve on keskendunud kõlakeskse muusika loomisele. Tema teostes on aimatav rikas kultuurikogemus: prantsuse spektraalmuusika, IRCAM'i eksperimentide, Saariaho ja Scelsi, gregooriuse laulu ja ida muusika kajastused. Tulve on kõlavärvide loomisel väga meisterlik. Eriti värvikalt on ta käsitlenud just puhkpille ning on tunnistanud oma nõrkust eriti mõningate puupuhkpillide (oboe, flöödi, klarneti) vastu. Tulve on tutvunud Pariisis IRCAM-i keskuses elektroonilise helisünteesi võimalustega ning tema loodud helipildid seostuvad tihti süntesaatoril loodud kõlafantaasiatega. Siiski on Tulve "tämbriuuringud"
1994. aastal Premier Prix´ga. 1993-1996 täiendas ta end samas ka gregooriuse laulu ja traditsioonilise muusika alal. Ta on osalenud György Ligeti ja Marco Stroppa suvekursustel ning IRCAMi elektronmuusika kursustel Pariisis (2001). Helena Tulve on keskendunud kõlakeskse muusika loomisele. Teda köidab spektraalmuusika kõla ja esteetika süüvimine heli nüanssidesse, heli sisemusse. Samas on tema teostes aimatav rikas kultuurikogemus: prantsuse kultuuri, IRCAM'i eksperimentide, Saariaho ja Scelsi, gregooriuse laulu (,,See on mu muusikaline emakeel") ja ida muusika kajastused. Tulve kasutab palju ebatraditsioonilisi mänguvõtteid ja eksperimentaalseid instrumente. ,,Mulle meeldivad ka sellised helid, millel on ,,abstraktne" iseloom kui ei ole päris selge, kust nad tulevad või mis pill neid tekitab." Tema teostele on iseloomulik pidev muusikalise materjali muutumine. Teosed: ,,Saar" (1993) viiulile ja klaverile, ,,à travers" (1998)
(sümfooniaorkestrile ja didgeridoole) - jõuline pilt loodusstiihiast. Tema teoste poeetilised pealkirjad viitavad aistingutele muusikavälisest maailmast, nagu "Sula", "Sinine" , "Cendres" ("Tuhk"), "Traces" ("Jäljed"), "Vertige" ("Peapööritus") jne. Kirjutanud ka suurvorme. Helena Tulve on keskendunud kõlakeskse muusika loomisele. Tema teostes on aimatav rikas kultuurikogemus: prantsuse spektraalmuusika, IRCAM'i eksperimentide, Saariaho ja Scelsi, gregooriuse laulu ja ida muusika kajastused. 4. Teosed Phainomenon - klaverile, löökpillidele ja lindile (1989/90) Lethe - kammeransamblile (1991) Exodus - kammerkoorile (1992/93) Saar - viiulile ja klarnetile (1993) Sõnajalad - häälele ja klaverile, Karl Ristikivi tekst (1994) Öö - saksofonikvartetile (1997, Stockholmi Saksofonikvartetile, esiettekanne festivalil NYYD '97) à travers - kammeransamblile (1998, NYYD Ensemble'i tellimus)
El niño (Laps;[Poiss] 2000) on pooleldi lavaline oratoorium: kuidas tähistatakse Jõule tänapäeva Ameerikas, Kalifornias. Oluline videofilmi kasutamine, see toimub kahel tasandil: ajatu kõrbemaastik ja tänapäeva olustik. Jõululugu kõlab moodsas ameerika tõlkes, tekst on fragmentne, vahele on pikitud vanainglise ja ladinaameerika tekste. Olulisel kohal on vanainglise luuletus „I sing of a maiden“. 15. Ülevaade 1990. aastatest ja 21. sajandi alguse muusikateatrist. Tan Dun, Kaija Saariaho, Thomas Adés, Erkki-Sven Tüür „Wallenberg“ (2001),Heiner Goebbels Endiselt jätkuvad traditsiooniline ja eksperimenteeriv liin.1990ndatel kerkis uue nimena esile inglane Thomas Adès (s. 1971) oma kammerooperiga „Puuder ta näol“, mille tegevus on inspireeritud inglise kõrgseltskonna skandaalidest – Argylli hertsoginnast ja tema lahustusprotsessist 1963. Ooper tragikoomiline, tugevate camp-elementidega ning sealjuures
Uutes festivalidest võib ära mainida Kuhmo kammermuusika festivali ja Lahti orelifestivali. 80-ndatel jätkus eelmisest aastakümnest hoo sisse saanud "ooperibuum", mis arenes just tänu Rahvusliku ooperimaja uutele võimalustele. 90-ndatel sai alguse aga üldine muusika mitmekesistumine. Varasem modernism asendus tolerantsema ning pehmema käsitlusega. Rahvusvahelisteks kuulsusteks tõusid Aulis Sallinen ja Kaija Saariaho. Esile tõusid ka mitmed orkestrid ning dirigendid, viimastest tuntumad on Jukka-Pekka Saraste ja Osmo Vänska. Tänapäeval on klassikalise muusika kõrval kaubamärgiks saamas ka kergem muusika (eelkõige dzäss). Samuti on maailmamuusikasse sisenenud soome rahvamuusika, kus on kasutatud nii saami kui karjala rikkaid muusikatraditsioone. Festivalide nimistusse on lisandunud Tampere Kultuurisuvi, Helsingi Pidunädalad.
annaabi.ee 
