Bioloogia (kreeka sõnadest 'elu' ja 'logos'; varem on eesti keeles kasutatud ka sõnu eluteadus ja bionoomia) on loodusteaduse haru, mis uurib elu. Bioloogia uurib kõiki Maa elavate organismide eluavaldusi ja nendega seonduvaid kõikvõimalikke aspekte (ehitust, talitlust, kasvu, päritolu, evolutsiooni, levikut jne). Elusorganismidega on tihedalt seotud energia ja aine liikumine, mille tõttu organismidel on võimalik ainevahetuse käigus oma keha üles ehitada, paraneda vigastustest ja reprodutseerida ehk anda järglasi. Kuna bioloogia keskendub peamiselt elusorganismidele, saab eluvormide järgi eristada zooloogiat, botaanikat ja mikrobioloogiat. Neid bioloogia allharusid lahates eristatakse kitsamaid allharusid, näiteks algoloogiat ja protistoloogiat. Bioloogia tähtsaimateks meetoditeks on organismide vaatlus, kirjeldus, võrdlus ja eksperiment (katse). Elusorganismidega seotud saladused on inimesi köitnud ajast aega. Üks osa uudishimust...
Etanooli molekulist võiks sellisel moel ehitada "väiksemaid" hooneid."See on teoreetiliselt võimalik, aga kuna rakus on umbes miljard molekuli, siis on neid n-ö käsitsi väga raske konstrueerida - mõõtmed tuleksid tohutud. Näiteks tavaliselt kolme sentimeetrise läbimõõduga silm tuleks 3000 kilomeetri suurune," selgitab Raivo Vilu põhjust, miks me ikka veel betoonist ja kividest maju ehitame. Ent Vilu on kindel, et teadus nimega süsteemibioloogia võimaldab sel teel edasi liikuda.Professor toob näiteks molekulide ja bakterite koostöö juustu tekkimisel - juustumassi sattunud bakterid kasvavad tahkes keskkonnas. Muide, süsteemibioloogia kui teadus rakkude konstrueerimisest sai võimalikuks siis, kui inimene suutis ära lugeda oma genoomis oleva 3,3 miljardi nukleotiidi ehk tähe järjestuse."DNA lugemise tehnoloogia on veel kallis, aga nüüd me vähemalt oskame seda teha," märgib Vilu
44. Genoomika. Molekulaarbioloogia haru, mis tegeleb genoomide uurimisega. Kujunes välja 1980ndail aastail. 45. Transkriptoomika. Uurib geeni ekspressiooniprofiili (geenide aktiivsuse alusel) mikrokiiptehnoloogia abil, mis võimaldab uurida genoomi kõiki geene. 46. Proteoomika. Uurib valke, eriti nende struktuuri ja funktsioone. Üks meetod on ntks valkude kahedimensionaalne geelelektroforees DNA ja valkude lahutamine nende suuruse alusel. 47. Süsteemibioloogia. Bioloogia haru, mis püüab molekulaar-, raku-, organismi- ja teisi tasandeid integreerides mõista, kuidas bioloogilised süsteemid toimivad. 48. Funktsionaalne genoomika. Molekulaarbioloogia haru, mis püüab genoomide sekveneerimisest saadud andmeid geenide ja valkude funktsioonide ning interaktsioonide kohta muuta kasutatavateks. 49. Käitumisgenoomika. Uurib geneetika rolli loomade ja inimeste käitumises. 50. DNA sekveneerimine
(võrdlev anatoomi, geenijärjestuse võrdlus), katse (kui muudetakse üht tingimust ja võrreldakse tulemusi nii muudetud kui muutmata tingimustega katse puhul) 1)Probleemi püstitamine 2)Taustinfo kogunemine 3)Hüpoteesi sõnastamine 4)Hüpoteesi kontrollimine 5)Tulemuste analüüs ja järelduste tegemine 2. Eluslooduse organiseerituse tasemed 1) MOLEKULAARNE tase – molekulaarbioloogia, geenitehnoloogia, süsteemibioloogia . Esmane organiseerituse tase. Kõikjal, kus on elu, esinevad biomolekulid: sahhariidid, lipiidid, valgud, nukleiinhapped. 2) ORGANELLI tase – (molekulaarne) rakubioloogia. Uuritakse raku organelle: tuum, ribosoomid, mitokondrid, lüsoosoomid jne. Kui need rakkudest eraldada, ei kanna nad enam elu tunnuseid. Organellide koostööst tulenevad rakkude omadused. 3) 3)RAKU tase – rakubioloogia, tsütoloogia. Uuritakse nii eukarüootseid kui ka
284. Genoomika: kogu genoomi kaardistamine, tervikgenoomide struktuuri ja funktsiooni uurimine ja liikide võrdlemine, esmakordselt võttis kasutusele USA geneetik Thomas H. Roderick 1986. aastal 285. Transkriptoomia: genoomilt transkribeeritd RNA-de kogukomplekti uurimine 286. Proteoomika: organismi valkude struktuuri ja funktsioneerimise uurimine, esmakordselt võttis kasutusele Austraalia geneetik Marc R. Wilkins 1994. aastal 287. Süsteemibioloogia: uuetasandiline süsteemne käsitlusviis bioloogiliste küsimste lahendamiseks teaduste andmete integratsiooni põhjal 288. Funktsionaalne genoomika: Alt-üles lähenemine- lähtub rakus olevatest molekulidest, selgitab kuidas geenid töötavad, seosed (ahelad) geenide aju ja käitumise vahel 289. Käitumisgenoomika: Ülalt-alla lähenemine- geenidelt käitumisele, selgitab kuidas kogu organism käitub 290
tulemusi nii muudetud kui muutmata (st kontroll) tingimustega katse puhul Biokeemilised meetodid Biofüüsikalised meetodid (nt valkude struktuuri analüüs) Mikroskoopia (valgus- ja elektronmikroskoopia) Geneetilised meetodid (mutatsioonanalüüs koos molekulaargeneetikaga) Eluslooduse organiseerituse tasemed MOLEKULAARNE tase – molekulaarbioloogia, geenitehnoloogia, süsteemibioloogia (BIOMOLEKULID ainult ELUSlooduses) ORGANELLI tase – (molekulaarne) rakubioloogia RAKU tase - rakubioloogia KOE tase - histoloogia, arengubioloogia/embrüoloogia. Inimesel põhikoed: epiteel-, lihas-, närvi- ja sidekude ELUNDI tase – ERI KOED (Tissues) moodustavad ELUNDID e. ORGANEID (anatoomia, füsioloogia). Organitest moodustuvad ELUNDKONNAD e. ORGANSÜSTEEMID (füsioloogia)
Zoosemiootika 12.02.15 1. LOENG Paikneb loodus- ja humanitaarteaduste vahel. Tegeleb mitteverbaalse kommunikatsiooniga. Tegeleb eri viisidega, kuidas loomad saavad olla tähenduslikud. Signifikatsioon: kuidas loomad tõlgendavad ümbritseva keskkonna elemente, kuidas nad seda keskkonda tajuvad. Liigisisene ja liikidevaheline kommunikatsioon: liigisisesel isenditel kindlamad mehhanismid, liikidevaheline – teise liigi tähenduslike aspektide tõlgendamine, lähtuvalt reeglitest, mis tõlgendaja omailmas kehtivad. D. Martinelli – antropoloogiline zoosemiootika Need viisid, mis suhestuvad sellega, millised on meie endi teadmised loomade elust, võivad olla väga erinevad, kui mõelda metafoorsete kirjelduste peale (nt ülikool kui sipelgapesa, mesilastaru), siis ilmselt on mingi alus all, aga suur hulk selliseid kultuurilisi narratiive hälbivad väga suuresti loomade tegelikust käitumisest. Inimeste kujutlused loomadest representats...
UUED TEADUSLIKUD FAKTID HÜPOTEES TÕESTATAKSE või LÜKATAKSE ÜMBER (e HÜPOTEES PEAB OLEMA FALTSIFITEERITAV) ∨ PÄDEVA TEADUSLIKU TEOORIA ALUSEL ON VÕIMALIK ENNUSTADA NÄHTUSI/FAKTE, MILLE OLEMASOLU HILJEM EKSPERIMENTAALSELT TÕESTATAKSE 2. Elu organiseerituse tasemed - MOLEKULAARNE tase – molekulaarbioloogia, geenitehnoloogia, süsteemibioloogia (BIOMOLEKULID ainult ELUSlooduses). Esmane organiseerituse tase. Kõikjal, kus on elu, esinevad biomolekulid: sahhariidid, lipiidid, valgud, nukleiinhapped. - ORGANELLI tase – (molekulaarne) rakubioloogia. Uuritakse raku organelle: tuum, ribosoomid, mitokondrid jne. Kui need rakkudest eraldada, ei kanna nad enam elu tunnuseid. Organellide koostööst tulenevad rakkude omadused. - RAKU tase – rakubioloogia
UUED TEADUSLIKUD FAKTID HÜPOTEES TÕESTATAKSE või LÜKATAKSE ÜMBER (e HÜPOTEES PEAB OLEMA FALTSIFITEERITAV) PÄDEVA TEADUSLIKU TEOORIA ALUSEL ON VÕIMALIK ENNUSTADA NÄHTUSI/FAKTE, MILLE OLEMASOLU HILJEM EKSPERIMENTAALSELT TÕESTATAKSE 2. Elu organiseerituse tasemed - MOLEKULAARNE tase molekulaarbioloogia, geenitehnoloogia, süsteemibioloogia (BIOMOLEKULID ainult ELUSlooduses). Esmane organiseerituse tase. Kõikjal, kus on elu, esinevad biomolekulid: sahhariidid, lipiidid, valgud, nukleiinhapped. - ORGANELLI tase (molekulaarne) rakubioloogia. Uuritakse raku organelle: tuum, ribosoomid, mitokondrid jne. Kui need rakkudest eraldada, ei kanna nad enam elu tunnuseid. Organellide koostööst tulenevad rakkude omadused. - RAKU tase rakubioloogia
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
