Ryoji Ikeda. Supersümmeetria (0)

Ryoji Ikeda. supersümmeetria
Lugesin ajalehest Postimees kunstniku ja helilooja Kiwa arvustust Ryoij Ikeda näituse „Supersümmeetria“ kohta. Käisin ka ise KUMUS seda näitust vaatamas.
Minu jaoks on kvantfüüsika keerulise teooria mõistmine ning  seoste leidmine selle teooria ja eksperimentaalse elektroonilise muusika vahel üsna keeruline. Seetõttu osutus Kiwa arusaam näitusest mulle kohati raskesti mõitsetavaks.
Siiski, vähese aja möödudes tekitas Ryoij Ikeda audiovisuaalne installatsioon „Supersümmeetria“ minus mitmeid mõtteid, millest suutsin välja töötada oma teooria, mida see ekspositsioon võiks minu arvates edasi anda. Pealkirjastaksin selle teooria järgnevalt: „Kuidas inimene funktsioneerib?“ ja jagaksin nelja etappi.
Teooria esimeses etapis näitas prožektor seinale pilti, kuhu tekkis valgeid osakesi. Neid nimetaksin ma algosakesteks, mis inimeses on. Algosakestest moodustus kihiline kujutis, kus osakesed ise ühinesid. Selle etapi pealkiri oleks „Raku ja rakukihtide teke“.
Teises etapis ilmusid arvutiekraanidele tähemärkide jadad, millest pidid moodustuma sõnad, aga sõnade moodustumiseks oli vaja programmi ehk siis inimese aju, mis paneks tähtedest kokku sõnad. Seda ülesannet oli kujutatud nii, et arvutiekraanidel töötas programm ehk aju ja prožektor näitas seinale tähtedest moodustunud sõnu.
Kolmanda etapi algus ühtib teise lõpuga. Nimelt, teise etapi lõpus liikusid sõnad paremalt vasakule ja kui jälgisin, mis seinal toimus, märkasin, et neist sõnadest moodustusid käsklused ja info. Paremalt vasakule liikumine sümboliseeris käskluste ja info liikumist rakkudesse.
Neljandas etapis hakkasid rakud, mis näitusel olid kujutatud kuulikestena, liikuma. Kuulikesed asusid klaasi all. Aeg-ajalt sõitis kuulikestest üle mingi riba, mis edastas neile infot ja käsklusi, mis nad liikuma pani.
Kuigi minu arusaam Ryoij Ikeda näituse ideedest erineb  Kiwa arvustusest, nõustun siiski viimase mõtetega, et   "Ikeda teosed ......on vägagi nauditavad, sest tegelevad osavalt tajudega", ".... Ikeda on näide sellest, kuidas visuaalsust kasutada informatiivse monitorina, mis annab kinnitust, et ta ei ole mitte kujutis maailmast – st näivus, arusaam –, vaid kontrollekraan protsessidele ............"
Tõesti, "ilmselt on «Supersümmeetria» kõige kõvem näitus, mis lähima kahesaja aasta jooksul Eestisse on jõudnud."
Kristjan Joosep Jalakas