ühiskonnas hakkas jaheda ei kujutanud otseselt objektiivsusega sõjaõudusi vaid ainult kujutama linna kui vihjas neile kitsarinnalise ühiskonna peeglit Saksamaa Rudolf Schlichter(1890- George Grosz (1893- 1955) 1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning Portretistina andis väljenda oma sõjavihkamist suure irooniaga edasi linnatemaatilistes piltides Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel oma kaasajas on ,,noa jõhkrus" valitsenud kaost. Poliitiline satiir ning sõjardite ja
pidi naine taluma külarahva mõnitusi ja meelepaha, mis talle väga hinge läksid. Marile põhjustas suurt hingevalu Andrese endassetõmbumine, mis omakorda oli põhjustatud Mari endasse sulgumisest Jussi surma pärast. Andrese aastatega süvenenud äkilisus põhjustas naisele hulgaliselt kannatusi. Ka Juss oli õnnetu. Sulase kannatuse ja südamevalu põhjustasid tüdruku otsused, mis olid mehele vastumeelsed. Poiss, kes oli kurb oma kõverate jalgade pärast, tundis end veelgi enam rusutuna, kui Mari teda enne kosimist narris. Juss ei suutnud leppida teadmisega, et tema naine käib peremehega kirikus, kuid oma kaasale ütleb ta ei. Kuna Mari eelistas Jussi juurde sauna naasmise asemel peremehe majapidamisse jääda, keeldudes majapidamist omapead jätmast, tundis Juss, et teda pole kellelegi vaja ning tegi enesetapu. Jussi lõpp oli traagiline ning mõjutas tugevalt Andrese ja Mari abieluõnne. Romaani ,,Tõde ja õigus" läbivateks emotsioonideks on kannatus ja valu, mis
Holden Caulfieldi kujunemine Jerome David Salingeri romaani ,,Kuristik rukkis" peategelaseks on 16-aastane poiss Holden, kes pole mitte millegagi rahul. Ta vihkab kõike ja kõiki - ta on välja visatud mitmest koolist halva õppeedukuse pärast. Viiestst eksamist sooritas ta ainult ingilse keele ning kuna ta ei julge vanematele sellest rääkida, hulgub ta mööda New Yorki. Holden visatakse välja kallist Pencey erakoolist. Rusutuna läheb ta abi otsima oma vana ajalooõpetaja Mr. Spenceri juurde. Nad vestlesid poisi hinnetest ning lõpuks luges õpetaja Holdeni ebaõnnestunud kirjatöö talle valjusti ette. Holden tundis end ebamugavalt ning läks esimesel võimalusel minema. Koolist saadeti Holdeni vanematele kiri. See pidi kohale jõudma umbes nädala pärast, seega ei tahtnud noormees enne seda koju minna, sest ta tahtis lasta vanematel seda seedida ning lootis, et hiljem on nad mõistlikumad ega õienda temaga
Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. („Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree“ (1926), „Söögitoomine rindel“, „Sõda“ (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. („Öö“ (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on „noa jõhkrus“. Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini. Teist, optimistlikumat, aga ka utopistlikumat suunda esindas Saksamaal tegutsenud kunstikool „BAUHAUS“ (1919-1933). „Bauhaus“ oli kool, mis ühendas endas arhitekte, sisekujundajaid, disainereid, maalikunstnikke jne
Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926), ,,Söögitoomine rindel", ,,Sõda" (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. (,,Öö" (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on ,,noa jõhkrus". Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini. Teist, optimistlikumat, aga ka utopistlikumat suunda esindas Saksamaal tegutsenud kunstikool ,,BAUHAUS" (1919-1933). ,,Bauhaus" oli kool, mis ühendas endas arhitekte, sisekujundajaid, disainereid, maalikunstnikke jne
Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926), ,,Söögitoomine rindel", ,,Sõda" (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. (,,Öö" (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on ,,noa jõhkrus". Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini. Teist, optimistlikumat, aga ka utopistlikumat suunda esindas Saksamaal tegutsenud kunstikool ,,BAUHAUS" (1919-1933). ,,Bauhaus" oli kool, mis ühendas endas arhitekte,
Oli selge, et mina ei olnud esimene vang, kes ennast leidis sellest hiilgavast vanglast. Kuid te mõistate, Felton, et mida kaunim oli vangla, seda suurem oli minu hirm. Jah, see oli vangla, sest asjatult otsisin sealt väljapääsu. Uurisin läbi kõik seinad, et leida ust, kuid kõik seinad vastasid tuhmi ja kõlatu kõminaga. Väljapääsu otsides käisin ma vist kakskümmend korda ümber toa. Väljapääsu sealt ei olnud. Väsimusest ja hirmust rusutuna langesin tugitooli. Öö lähenes kiiresti ja koos sellega kasvas minu hirm: ma ei teadnud, kas jääda sinna, kus istusin. Mulle näis, et mind ümbritseb nähtamatu oht, mis varitseb mind igal sammul. Kuigi ma ei olnud eelmisest päevast saadik midagi söönud, ei lasknud hirm mul tunda nälga. 572 Väljastpoolt ei kostnud minuni ainustki heli, mis oleks lasknud mul kellaaega määrata. Arvasin ainult, et kell võis olla umbes seitse või kaheksa õhtul, sest oli oktoobrikuu
annaabi.ee 
